SEB Tallinna Maraton läks metsa!

Mina vs SEB Tallinna Maraton (42,2 km)

Kuigi mitmed inimesed vist arvavad, et mul läheb alati hästi, siis tegelikult vahel läheb ikka täitsa p****, kui nii võib öelda.

Jooksin viimati 3 kuud tagasi, sest olin sunnitud pärast oma pöörast ultramaratoni pikemalt taastuma. Mõtlesin, et kirjutan väikse kokkuvõtte SEB Tallinna Maratoni jooksust, et saaksite aru, et kõik ei lähe alati nii nagu südames soovid.

Vana sõbraga koos maratonile

Ühesõnaga alustasin uuesti jooksuga ning SEB maratonipäeval oli treeningplaanis ette nähtud tegelikult metsajooks. Juhtumisi tuli Venemaalt kohale aga sõber, kellega koos kõrbes jooksin ning otsustasin, et liitun temaga maratoniks. Eelmise päeva õhtul arvutasin välja, kui palju läheb mul vaja süsivesikuid ning millise plaani koostan, kõik tundus suurepärane. Ilmateade lubas jooksule samuti head ilma. Oma peas mõtlesin, et pole ammu jooksun, mis siis ikka, lähen sörgin raja läbi. Läks aga teisiti.

Kohe kui stardipauk oli antud, jooksin puhtalt enesetunde järgi, läbides 21,100 km 1h:50 minutiga ehk väga hästi. 23. kilomeetril aga lõi vasakusse põlve selline valu, et joosta enam ei õnnestunud. Proovisin jätkata valust hoolimata, kuid kui valu lõi otse pähe, oli see selge märk, et jooks on selleks korraks läbi. Võtsin jooksu ajal isegi valuvaigistit, lootuses, et ehk see muudab midagi, kuid seis oli lootusetu. Mul tuli lonkamisi edasi liikuda.

Jooksuks oleks läinud vaja uut jalga

Minu plaan iseenesest oli hea: joosta 21 kilomeetrit ära, võtta väike paus ning tõsta tempo üles uuesti viimaseks 12 kilomeetriks. Kahjuks läks sel korral minu prognoos metsa ning ma ei saavutanud seda, mida tegelikkuses oleksin suutnud.

Siin näete ka mis reaalselt juhtus:

Eesmärk oli joosta ajaga 03:30-03:45, kuid tervis vedas alt ning arvestus ei pidanud paika. Jäänud oli viimased 20 km ning tunne oli nagu seisaksin koha peal, sest seda ei saanud enam nimetada jooksuks. Inimesed elasid küll tee ääres kaasa ja soovisid jõudu, kuid asi ei olnud enam selles, et jõudu ei olnud, vaid keegi oleks võinud tee äärest mulle uue jala anda. Ise naersin, et isegi muusika, mida kuulasin, käis kiiremini kui minu liikumine ning antud olukorras oleksid vist teod ka mind võitnud.

Ma olen õnnelik, et ületasin finišijoone, kuid samaaegselt pettunud, sest ei olnud hetkekski väsinud! Kui Sa võitled millegi nimel, siis oled lõpuks läbi ning Sind valdab vaid tunne, et tegid endast kõik võimaliku ning saad rahul olla. Kahjuks mul seda tunnet ei tekkinud!

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see on tore, et jooksu ära tegin. Kindlasti see ei olnud minu tasemel tulemus, aga vahepeal tuleb leppida antud olukorraga. Olen seikleja tüüpi inimene ning sain aru, et armastan just trailrunni, sest saan selle vältel näha palju ilusat loodust ja erinevat maastiku.

Suur kummardus korraldajatele, sest võistlus oli hästi korraldatud! Müts maha kõigi nende inimeste ees, kes armastavad selliseid jooksuvõistlusi!

Autor: Joel Juht

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>