''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Õpetame vaeseks olemist

Madis Habakuk: õpetame vaeseks olemist

05.12.2013 21:54
 

EBSi asutaja Madis Habakuk kirjutab, milles on vaesuse juured ning kuidas mõjutab kodust ja koolist kaasa saadud suhtumine inimese hakkama saamist täiskasvanuna.

Tiia Selli arvamuslugu «Vastutus iseenda vaesuse eest» (PM 23.11) on huvitav mõttekäik vaesuse psühholoogia teemal. Ja küllap on kosmiliste maatriksite juhtimisel oma mõtlemise kaudu vaeseks ja rikkaks saamisele-jäämisele omajagu mõju, kuid põhipõhjused on kusagil mujal.

Vaesus on iseloomuomadus. Ühes ja samas perekonnas on kolm last. Ühele võib raha anda palju tahes, aga tema tasku on alati tühi. Teise tasku pole kunagi tühi. Sellepärast antakse talle vähem (tal pole vaja), kuid sellele vaatamata tema tagavarad suurenevad. Kolmas on vahepealne, ja kõik ühe isa-ema lapsed. Jutt ei ole mingist erandlikust perekonnast. See on pilt kogu ühiskonnast. Mingil määral on vaesus ja rikkus kaasasündinud iseloomuomadused, mis mõningal määral tulevase elu varanduslikku seisu mõjutavad.

Sõin kunagi lõunat kadunud Ott Arderiga ja küsisin: «Kui pikalt sa ette mõtled?» Ott jäi mõttesse ja siis ütles: «Õhtuni.» Kindlasti oli see aus vastus. Protsessiinimeste omapära selles ongi, et nad elavad «nüüd ja praegu», hetkes. See on ka enamiku kunstiinimeste omapära ja neil ei hakka kunagi raha jätkuma.

Kool õpetab vaeseks olemist. «Äri ja raha on vastikud ega tee õnnelikuks,» olen korduvalt kuulnud keskkoolilõpetanute suust neile koolist kaasa antud elufilosoofiat. Õpetajate (üldiselt ka ühiskonna) negatiivsel suhtumisel rikastesse, rikkusesse ja rahasse on mitu põhjust. Üks on ajalooline pärand. Saksa parunid ning vene kaupmehed ja ametnikud olid rikkad. Nemad olid meist teinud alamrahva. Nüüd on lihtne mõtteketti ühendada: rikkad on pahad. Nõukogude aeg andis sellele mõtteviisile hoogu juurde. Pursuid pandi vangi ja lasti maha.

Kui siia lisada, et õpetajate endi põhjendamatult madal palk määrab nende enamiku kuuluma ühiskonna vaesemasse poolde, saamegi pildi, mis vähemalt õpetajate alateadvuse kaudu nende väärtused ja arusaamad määrab ning mida nad oma õpilastesse istutavad. Loomulikult on õnn palju laiem mõiste kui raha kaudu mõjutatav elukvaliteedi osa, kuid siiski on vaesus ja õnn meie ühiskonnas harva esinev õnnelik paar.

Koolides on viimastel aastatel hakatud maruliselt õpetama ettevõtlust. Muidugi on see hea, kuid veelgi tähtsam oleks õpetada lastele rahaga ümberkäimist ehk isiklikke finantse. Lasteaias tuleks selgeks teha, et SMS-laenu võtmine on alati paha, sest käivitub halbade sündmuste ahelreaktsioon, mida on enamasti võimatu peatada. Algkoolis peaks õpetama, et enne jõukaks saamist ei tasu maja ega korterit pangalaenuga osta. Seda tasub üürida.

Laias laastus saavad inimesed sünniga kaasa energiamuna, mis määrab, kui palju nad suudavad. Ühtede jaks võimaldab vaid sööki-jooki sisse võtta ja õige natuke pingutada. Teistele aitab kolme-neljatunnisest unest, et säilitada normaalne töövõime. Esimese poole inimesed kipuvad oma valikutes jääma lihtsat ja kiiret sissetulekut kindlustavasse mugavuse tsooni. Teise poole inimesed aga edasipüüdlikkuse tsooni. Algul vaatavad esimesed teistele ülalt alla: «Mina lähen reede õhtul Hollywoodi, võtan sealt kaaslase ja veedan toreda nädalavahetuse. Naerukoht, et keegi tuubib pooltühja kõhuga.»

Kümne aasta pärast on rollid vahetunud. Kahekümne aasta pärast veel enam ja siis on mugavustsoonist startijatest saanud negatiivsest energiast pulbitsevad inimesed, kes süüdistavad kõike peale iseenda. Valitsus, ülemused, üleüldine ebaõiglus on võtmesõnad. Mugavustsoonist startijatele sobib sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. Rikastelt-edukatelt tuleb ära võtta ja vaestele-ebaedukatele anda. Teiste sõnadega: lollid olite, et nooruses pingutasite. Pingutage edasi. Meie töö seisneb selles, et valime sotse. Edasi on meie ülalpidamine juba nende asi.

Veel hiljuti ringles Eestis müüt vaestest ja andekatest ning rikaste vanemate lollidest lastest. Viimastel aastatel pole seda enam kuulnud, kuid suurperede toetamise käigus olen kokku puutunud nii vaeste kui rikaste lastega. Vahe on mäekõrgune rikaste kasuks. Põhjuseid on mitu. Vaeste vanemate käitumismustrid kanduvad edasi lastele. Halvem toitumine ja piiratum ligipääs arstiabile pole sugugi vähetähtsad.

Laste arendamine on kallis. Kõikvõimalikud tehnilised vahendid ja mängud, sport ja arendusringid jäävad valdavalt rikaste lastele. Gümnaasiumid ja ülikoolid süvendavad seda erinevust veelgi. Kõik see kokku loob olukorra, kus vaeste ja rikaste elluastumise stardipositsioonid on üksteisest kaugel ja selle tagajärjel kujunevad vaeste elueesmärgid uskumatult madalad.

https://arvamus.postimees.ee/2621822/madis-habakuk-opetame-vaeseks-olemist

Tagasi