''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Miks just Yukon Arctic Ultra Race?

Olen viimasel ajal oma blogi pisut unarusse jätnud, kuna viibisin kuu aega Eestist eemal. Enamikus kohtades puudus kahjuks internetiühendus, mistõttu ei saanud emotsioone reaalselt edasi anda. Kindlasti jagan teiega oma seljakotireisist pilte ja videoid järgmise postitusega. Annaksin teile natukene rohkem aimu oma uuest väljakutsest, et paremini mõistaksite, millega on tegu ja millest tuli selline otsus.

Kui eelmisel aastal läbisin kõrbemaratoni Marathon Desables 32, siis sellest jäi mul sisse nii mõnus tunne, mida ma ei oska kahjuks kirjeldada – selleks peab seal lihtsalt kohal olema.

Miks just Yukon Arctic Ultra Race?

Kui eelmisel aastal olin edukalt kõrbemaratoni lõpetanud, viskas üks võistleja nalja, et nüüd siis järgmisena Yukon Arctic Race. Mina muidugi uudishimust küsisin, mis see on. Kui sellest kuulsin, tekkis kuskil alateadvuses tunne, et oh, võib- olla tõesti! Loomulikult ei olnud mul siis veel selge, et tahan kindlasti midagi sellist teha, kuna see tundus lihtsalt hull, vaid ka naljaga pooleks „enesetapp”.

Minu eesmärk on olnud sellistest katsumustest eelkõige õppida, sest see on üks asi, mis mind elus edasi lükkab ning saan neid teadmisi kasutada oma tegemistes. Kuigi finišeerisin kõrbemaratonil, oli mul palju raskeid momente, aga katsumuse ajal sa nende peale ei mõtle. Kui keegi küsiks, mis oli kõige raskem, siis vastaksin, et selliste projektide juures on kõige keerulisem leida üles head inimesed, kes selle kõigega kaasa tuleksid. Samuti polnud ma kunagi algatanud heategevusprojekti. See sai mulle üheks korralikuks katsumuseks, kuna eelarvelise summa kogumine toetuste abil on väga raske, mitte nii lihtne, nagu tunduda võib.

See kõik on nõudnud aega ning mul on hea meel, et saime üheskoos esimese heategevusprojekti valmis. Ma kasutan väljendit „meie park”, sest just nimelt selle heategevusprojektiga tahtsingi näidata, et tegelikult ei ole sellise ettevõtmise taga üks inimene, vaid vabatahtlikest koosnev meeskond – seda tõestavad kõikide toetajate nimed, mis on tervisepargi väljakul stendil kirjas!

Yukon Arctic Ultra Race’iga soovin kutsuda Eesti inimesi veel enam koostööd tegema, et luua Eestisse juurde 10 uut treeningparki. Soov on väikestes kogukondades teha üheskoos midagi toredat, mis aitaks tõsta esile õigeid väärtusi. Täpselt kolm kuud tagasi soovitati mul lugeda Wim Hofi raamatut „Mis ei tapa” ning seda tehes sain väga palju inspiratsiooni ja ideid, kuidas oma treeninguid ja tulemusi parandada ning olin ühest raamatust tohutult vaimustuses.

Olen jaanuarikuust tänaseni katsetanud erinevaid hingamis- ja külmaharjutusi selleks, et keha suudaks võidelda kõigega, mis ees ootab. Võib isegi ehk väita, et minust on saanud inimkatse ohver!?

Yukon Arctic Ultra Race’il osalemine on kindlasti eneseületus – ainuüksi mõte, et sa ärkad ja lähed otse külma vee alla, oli alguses päris harjumatu. Esimene kuu olin külma veel all 30 sekundit kuni 1 minuti ning nüüd olen seda aega veelgi pikendanud.

Võib öelda, et lahkun tavapärasest mugavuskookonist ja saan tunda reaalset elu. Kindlasti suudab seda teha igaüks, kuid oluline ei olegi nii väga see, kuidas sa külma keskkonda lähed, vaid see, kuidas sa suudaksid külmas oma keha kontrollida nii, et ei hakkaks kiiresti külm. Samuti olen treeninud ahingamisharjutuste abil otseses mõttes oma „kompuutrit” segi ajama nii, et keha omastaks hapniku kiiremini, mille tulemusel on võimalik vältida kiiremat piimhappe teket lihastes. See on hetkel minu väide, kuid see, kas see tõeliselt toimib nii, nagu mõtlen, selgub edaspidiste treeningute käigus. Loomulikult ei ole ma veel kõigest aru saanud, aga tegelen sellega, et teekond oleks meeldivam, kui see tegelikult on.

Kõige suurem probleem saab olema varustusega, mida pean hakkama tellima ja mida plaanin enda järgi kohandada, sest tegemist on tõesti ekstreemtingimustes peetava võistlusega. Seda tõestab ka eelnev intervjuu, millega kinnitasin, et olen teadlik kõikidest ohtudest.

Kokku on vaja läbida lumes 690 km, kus kogu toit ja elu on selja taga kelgul. See, et ma sinna võistlusele lähen, ei hirmutagi mind niivõrd kui teadmine, mis inimestega sel võistlusel varem juhtunud on. See ajendab mind veel paremini katsumuseks valmistuma. on üks maailma raskemaid võistluseid. See ei ole mingi reklaam, vaid fakt, mida näitab ka registreerunute arv, mis koos minuga on praegu 18 inimest.

Palju tööd ja eneseületamist seisab ees, kuid annan endast parima, et kõik läheks ikka nii, et tulen Yukon Arctic Ultra Race’ilt ühes tükis tagasi.

Tuleb veel katsumusi, millest saan kirjutada – nii et püsige lainel!

 

Tagasi