''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Kuidas läbisin ekstreemse ultramaratoni Rovaniemi 150?

Rovaniemi 150 on ekstreemne talvine ultramaraton Põhja-Soomes, mis tänavu toimus juba üheksandat korda. Sel korral võtsin võistlust kui treeningut, et saaksin paremini harjutada oma rutiini ning õpiksin varustusega paremini toime tulema, näiteks õppida pimedas hästi orienteeruma ning asjad üles leidma.

Stardipäev, 14. veebruar

Hommikul oli enesetunne kuidagi ärev, väljas −15 OC ning peas tiirlesid mõtted, mida selga panna ja mida maha jätta.

Kontrollisin veel igaks juhuks kiiresti üle, et kõik asjad kohustuslikust varustusest oleksid olemas, näiteks magamiskott, matt, pealamp, kelk, riided, termosed ja söök. Kohustusliku varustuse puudumine võib tähendada võistlejale ajapenaltit.

Kui start oli tehtud, nägin enda kõrval, kuidas vähemalt pooled ratturid, jooksjad ja suusatajad ees minema tuiskasid. Ehmusin ära – kas tase on nii kõrge või mina lihtsalt liiga nõrk? 15 minuti pärast sõitsid paar meest minust saaniga mööda ja naeratasid. Ilmselt mõtlesid, et on ikka rumal eestlane, kes siia ära on eksinud. Minu eesmärgiks oli kuue tunniga läbida 40 kilomeetrit, vedades enda järel 20-kilogrammist kelku. Sain sellega ilusti hakkama.

Kõige hullem minu jaoks oli hoopis see, et −15 kraadi polnud eriti külm ning üle poole võistlusest tuli ennast pidevalt tuulutada ning ilma kinnasteta joosta.

Nelja tunni möödudes hakkas järsku sadama värsket lund, kelk libises tunduvalt halvemini ning riided ja jalanõud said märjaks.

Kui jõudsin viiendasse rajapunkti, olin läbinud juba 58,38 kilomeetrit. Otsustasin teha ühe korralikuma söögipausi, vahetada märjad sokid kuivade vastu, panna proovile oma halval tasemel soome keel ja siis edasi liikuda.

Enesetunne oli hea, tuli lihtsalt jalg jala ette tõsta, edasi liikuda ja positiivseks jääda.

Esimest korda ei kasutanud ma võistlusel 20 tunni jooksul muusikat, mida tavaliselt teen. See annab mulle jõudu ning jätsin sel korral muusika viimaste kilomeetrite tarbeks.

Rajal sattusin kokku ühe inglasest ultrajooksjaga. Ta oli üks neist esimestest, kes alguses minema tuiskas. Nüüd tekkis mul võistlusmoment, sest see oli üks esimestest märkidest, et need esimesed, kes suure hooga ees minema panid, jooksevad ennast ühel hetkel kinni. Täpselt nii läkski.

Alguses püsisin inglase tuules, sest oli hea, kui eesolev inimene tegi lume peale raja ette ning mina libisesin paremini. Mingil hetkel tuli esimene suurem tõus ja siis möödusin temast. Nüüd olid rollid muutunud, minust saanud rajameister, inglane samm-sammult selja taga.

Omavaheline mõõduvõtt kestis ligi 20−25 kilomeetrit, kuni jõudsime 69,7 kilomeetri läbimise järel Peurajärvi kontrollpunkti. Enda arvates raputasin ta maha. Rajapunktis juhtus mul hooletusest ka esimene õnnetus. Nimelt täitsin joogipudelit kuuma veega ja keerasin korgi valesti peale nii, et tulikuum vesi valgus vasakule säärele. Õnneks oli valus ainult hetkeks ja väljas jahe. Nüüd tuli märja jalaga edasi liikuda ja loota, et see kuivab enne tuulist osa ära.

Enne rajapunktist lahkumist tegin veel viimase ampsu, kui kuulsin, et keegi hõikab „Joel, sina või?” Vastasin „jah” ning mees ütles, et on minu treeninguid inspireeritult jälginud juba pikemat aega. Temaga koos liikusime edasi. Mina ees, tema järel. Siis jõudsime kõige kõrgemal asuvasse kuuendasse kontrollpunkti Kuusilampis (79,2 kilomeetrit oli läbitud). Meid ootas tore üllatus ehk väikese ahjuga, jahimeestele mõeldud soojak, kuhu saime korraks sisse minna. Vahetasin kiiresti sooja pesu ära, sest nüüd olime jõudnud kõige tuulisema punktini ning hea oli alustada teekonda kuivalt. Pärast kerget sööki tundsin, et enesetunne on suurepärane ning otsustasin, et lähen lõpuni ilma magamata. Ma teadsin, et ees ootab kaks pikemat vahepunkti, distantsid 2 x 35 kilomeetrit. Ütlesin teistele „head aega” ning soovisin edu. Enam ei möödunud minust keegi.

Eelviimane punkt

Nüüd tundus teekond kummaline. Kõht oli täis, kõrvus täielik vaikus ja hetked ainult iseendale. Paari tunni möödudes ei näinud ma rajal kedagi teist. Napilt enne eelviimast punkti hakkas paistma kolme kilomeetri kaugusel valgus. Alguses mõtlesin, et need on väsimusest tingitud hallutsinatsioonid, aga sain aru, et keegi hoopis tatsab mul ees. Motivatsiooni tuli juurde ning andsin sammule hoogu, kuni möödusin eesolevast võistlejast. See oli tuttav inglane ning seega arvasin, et kolmas koht on kindel. Seda kinnitas ka eelviimane punkt, kus nägin puhkamas ainult kahte võistlejat. Nüüd tuli täiskäigul edasi minna.

Teekond finišisse

Eelviimases punktis ma pikalt ei peatunud ning vaatasin kiiresti üle ainult oma veevarud. Ees ootas viimase 35 kilomeetri läbimine. Und polnud, pigem oli adrenaliin. Tahtsin saada kõigist minust tagapool saabuvatest võistlejatest pikalt ette ning see õnnestus. Vaatasin pidevalt üle õla, et kontrollida, ega keegi mulle järele ei jõua.

Viimase 35 kilomeetri juures võtsin vastu otsuse, et ei hakka enam sokke vahetama, ville ravima ega vaseliiniga määrima. Otsustasin valu ära kannatada, sest lõpuni oli jäänud vähe maad.

Nii liikusingi lõpuni ning ületasin finišijoone Rovaniemi 150 ultramaratonil kolmandana. Üheksa aasta arvestuses oli minu aeg paremuselt neljas. Kokku läks 150 kilomeetri läbimiseks aega 26 tundi ja 46 minutit.

Rõhutan siinkohal, et minu eesmärk oli lihtsalt treening ning koht ei oma palju tähtsust. Muidugi annab see head tunde ja kinnitust, et arenen edasi. Üldiselt tuleb aru saada, et see võistlus pole miski, mida saab võrrelda tavalise maratoni või ultrajooksuga. Seetõttu ongi kohad kokkuvõttes ebaolulised, pigem on võitja iga võistleja, kes finišijoone tervena ületab.

Mida ma võistluselt õppisin?

Miinuskraadides jooksmine on midagi muud, kui 24 tundi sooja õhku sisse hingata. Tuleb väga paljude nüanssidega arvestada. Aastaid on mul olnud probleeme hõõrdumisega, mis sai ka Kanadas Yukon Arctic Ultra ultramaratonil saatuslikuks ning katkestamise põhjuseks.

Nüüd katsetasin kõike uuesti ning sain teada, kuidas hõõrdumist edaspidi vältida. Külmas 24 h jooksmine ei toimi tavaliste jooksu- või suusariietega, vaja on rõivaid, mis hingaksid maksimaalselt.

Alati, kui käin võistlemas, on mul terve elu kaasas, aga nüüd tean, et saab ka väiksema hulga asjadega hakkama.

 

Oluline tähelepanek

Esimest korda avastasin, kuidas 15 miinuskraadi juures ei kasutanud ma üle poole võistluse ajast kindaid. Kindel on see, et külmas treenimisega (ujumine, hingamisharjutused, mõistmine, mis külm kehaga teeb) olen õppinud oma keha paremini tundma ning saan miinuskraadides järjest paremini hakkama.

Liiga kõrge pulss?

Järgmisel päeval pärast võistlust oli enesetunne endiselt hea. Aga und ei tulnud ning olin üleval kokku 34 tundi. Sellest tulenevalt tegin järgmisel päeval taastumiseks väikse jalutuskäigu ning puhkasin pingutusest. Kolmandal ja neljandal päeval hakkas minu Garmini käekell andma häiresignaali, et pulss on liiga kõrge. Ehmusin, miks nii, kas hakkan ära surema? Õnneks oli kõik korras. Treeneriga arutades saime koos aru, et keha on saanud suurest pingutusest korraliku šoki ning reageerib vastavalt. Nüüd on kõik stabiliseerunud ja saab vaikselt liigutama hakata.


Ohud rajal

Raja esimene osa oli kerge. Tuli joosta mööda jäist jõge ning ees ootas mitu üllatust, näiteks pain
section. See tähendab, et hoog tuleb korralikult maha võtta ning isegi kelgud kukuvad selja taga ümber. Ühtlasi on rajal erinevaid kohti, kus suure kehakaaluga mehed võivad kukkuda põlvini lumme.

Rajal on veel kuulus jäätunud sild, kus igal aastal kellegi kelk vette kukub. Pidevalt muutuv temperatuur ja ilmaolud on vaid üks osa üllatustest, mis rajal ees ootavad.

Minu kella andmete põhjal tuli 150 kilomeetri kohta läbida kokku 1516 tõusumeetrit.

Kontrollpunktides on olemas leige või kuum vesi, aga kõik muu peab endal olemas olema. Tualett on vabas looduses, aga kui sul puuduvad lumesaapad, siis ei ole võimalik kuhugi astuda, ilma kaelast saati lumme kukkumata. Seega tuleb oodata kontrollpunktini, kui õigeid vahendeid pole. Kliimasoojenemine on ilmaolud väga ootamatuks muutnud ja võib tulla isegi vihma. Sellisel võistlusel on vihm üks hullemaid asju, sest kui ilm pärast sadu uuesti külmaks läheb, on vaja väga spetsiifilisi ja vastupidavaid riideid.

 

Täpsemad tulemused leiate siit!

 

Tagasi