''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Kuidas alustasin tantsimisega

Kolmeaastasena ei teadnud ma veel, et tahan saada tantsijaks, siis ei teadnud ma tulevikust veel midagi. Kahjuks või õnneks oli minu vanem õde sel ajal aga tantsija ning ta armastas seda üle kõige. Ka minu vanemad olid väga musikaalsed, ema laulis ja isa mängis saksofoni. Ei saanud mina ju ometi neile alla jääda! Usun, et muusika ja tantsu juures viibimine oli üheks põhjuseks, miks minust sai tantsija. Vanarahvas ju ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele!

Kuidas mina alustasin?

See lugu algab tegelikult nii nagu kõik teised lood: “Ühel toredal päeval.. blabla…” Aga tegelikult – nii oligi!
Nimelt kutsus mu õde mind enda treeneri juurde külla ja kuna ma olin kõigest 3-aastane, siis ei olnud mul teist valikut, kui kaasa minna. Väikse põnnina olin sel ajal oma õele nuhtluseks, sest vanemaid ei olnud kodus ja keegi pidi ju lapsehoidja olema.

Pärast Janne treeneri juurde jõudmist nägin ennast ühel hetkel aga mitte tordilauas, vaid võõras toas peegli ees. Kuidagi naljakas!? Mina lootsin, et saan kooki süüa, aga söömise asemel pidin seisma peegli ees, tundes ennast väga tobedana. Esiteks ma ei teadnud, miks ma seal üldse seisan? Siis läks mingi imelik muusika tööle ja ma pidin hakkama veidraid liigutusi kordama. Ma ei saanud aru, miks see kõik vajalik oli, aga teadsin vähemalt, et kui ilusti kaasa teen, saan pärast kooki süüa! Milline motivatsioon!

No neid rütmiharjutusi sai seal ikka päris kaua tehtud, aga kindlasti võlgnen ka sellele oma tantsuoskuse. Isikliku arengu juures on hästi oluline, milliseid impulsse me noorena kogeme. Minu impulss oli liikumine. Täna oskan ma öelda, miks kolmeaastasena veidrate rütmiharjutuste tegemine oli tegelikult hea! Aga sellest juba järgmises postituses..

Tagasi