''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

ESIMENE 5-TUNNINE JOOKS ON TEHTUD

5. novembril toimus Otepääl Suusahullude poolt korraldatav Öömaraton, kus treeneri poolt ette kirjutatud treeningkava järgi tuli joosta ajaliselt kokku 5 tundi, mis oli ka minu esimese treeningkuu viimane jooks. Ühe kuu jooksul sai läbitud kokku ettevalmistustreeninguna 278,9 kilomeetrit.

Enne jooksu olin eelmisel ööl teinud jooksu ajavahemikus 23:30 -00:30, sest isiklikud tegemised päeval lükkasid treeningu edasi, aga tegin planeeritud treeningu siiski ära ja siis jäi veel öösel oma asjad kokku pakkida.

Puhkus ja peedimahl pulsi alandamiseks

Järgmise päeva hommikul võtsin suuna Otepääle, kuhu jõudsin kell 11 ja esimese asjana läksin poodi peedimahla ostma, sest peedimahl aitab pulssi alandada. Kui olin kõik vajalikud asjad kätte saanud, läksin sõbra korterisse, et uinuda ja enne jooksu korralikult välja puhata ning oma magamata tunnid tagasi teha. Poolteist tundi enne starti sõin ühe korraliku pasta, et saada suuremas koguses süsivesikuid, ja ei olnudki muud, kui läksin Käärikule, kus siis leidiski aset Suusahullude poolt korraldatud Öömaraton.

Enesetunne enne jooksu ärev

Enesetunne enne jooksu oli veidi ärev, kuna ma ei jookse nagu enamus jooksjad – kui pauk käib, siis antakse endast maksimum, et joosta lühidistantsil tulemuseni. Olin eesmärgiks seadnud, et jooksen 42 kilomeetrit, kuid kahjuks oli raja maastik mulle suureks üllatuseks, kuna ma ei teadnud, et 14-kilomeetrilisel ringil saab olema selline ronimine!

Nii kui start oli ära käinud, hüppas minu pulss kohe adrenaliinist 154 peale ning mõtlesin kogu aeg selle peale, kuidas pulssi õigetesse piiridesse tagasi saada. Nii ma siis proovisin, kuid ega väga palju paremaks ei saanud, sest tõusud olid nii suured, et kui ma olin mäkke jõudnud, siis korraks oli langus ja jälle ülesse. Selle vahe sees sain pulsi korraks 139 peale ning kogu 5-tunnine jooks tuli joosta 7-kilose kotiga ja 139-151 pulsiga.

img_7650

Treener ütles mulle, et peaksin jooksma aeroobse pulsiga kuskil 130-140, seda selleks, et harjutada juba varakult ökonoomselt jooksmist. Kahjuks oli enesetunne nii hea, et sellest ei tulnud midagi välja ja pulss oli 10 lööki lubatust kõrgem.

Enesetunne oli hea ja teise ringiga läks veelgi paremaks, jooksusamm oli mõnusalt lühike ja mäest üles minnes tegin nii sörki kui ka kiirkõndi, sellega hoidsin energiat kokku. Jooksul lisakütuse saamiseks katsetasin Tailwindi toidulisandit, et keha saaks kulutatud energia tagasi. Arvestatud oli mul 0,8 grammi süsivesikut tunnis kilogrammi kohta, mis oli ka toitumise arvestamise üheks aluseks.

Alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud

Tihti juhtub, et kõik asjad ei lähe nagu planeeritud ja nii juhtus ka minuga. Joostes esimest korda oma kõrbekotiga, kaotasin enda lohakuse tõttu esimesel ringil üle poole oma toidust, sest olin kõhupealse koti pärast esimest toidukorda lahti jätnud ja kuna ma pimedas väga hästi ei näinud, siis loomulikult kukkus mul kogu toit kotist välja ja alles jäid kaks väikest ampsu. Selleks, et pikal jooksul hõõrdumist ei tekiks, oli mul ka vaseliinituub kaitseks kaasas, mida olin arvestanud panna 20 kilomeetri järel, kuid kahjuks läks ka see sealt kotist metsa karudele määrimiseks.

Selline avastus tekitas kohe peas mure, et mis siis, kui see toidu kaotamine juhtunuks kõrbes? Siis oleks kõik täitsa metsas, sest keha tahab sellisel pikal distantsil sama kogust tagasi saada, mille sa kulutad, kuna järgnevatel päevadel on vaja, et keha oleks tugev ja võimeline sedasama pingutust kordama.

img_7653

Õnneks oli Öömaratonil ka kaks toidukohta, mida pidin teise ringi ajal kasutama hakkama, et tagasi süüa see, mida olin kulutanud ja tänu sellele sain jõudu juurde. Siis tekkis aga üks uus häda! Kui jooksu alustasime, oli õues temperatuur kuskil -2 ja ma unustasin ära selle, et õhtul ju temperatuur külmeneb — kui ei ole õiget riidevalikut, siis saad sa kiirelt joostes pakasega tuttavaks, ja nii juhtus ka minuga.

Panin jooksuks selga lühikese jooksusärgi, peale ühe pikkade varrukatega treeningsärgi ning jalas olid mul ühekihilised treeningpüksid. Riiete osas tegin valiku enesetunde järgi, sest ei tahtnud, et keha hakkaks üle kuumenema, mis oleks tekitanud kohe higistamise ja siis oleks pääsenud külm kontidele ligi. Loomulikult pidin veel arvestama koti raskusega, kuna selle vedamine aitab samuti keha kuumenemisele kaasa.

Hoolimata sellest, et tegin enda arvates õige valiku, sain ma pärast 3,5-tunnist jooksu aru, et oleks pidanud vist midagi riietuse poolest juurde võtma, sest aja möödudes oli õues juba -10 kraadi külma, mu käed olid suhteliselt ära külmunud ja enesetunne tuletas meelde jääinimest. Samuti olid selle aja peale kõik pudelite otsad ära jäätunud ning selleks, et vahepeal oma joogijanu kustutada, pidin pudelid taskust välja tõmbama, et korgid joomiseks eemaldada — joogipudeli otsad ei lasknud enam jooki läbi.

Kuna valmistun kõrbemaratoni jooksu ette umbes 7-kilose kotiga, mida kõrbes tuleb kaasas kanda, siis sellisel distantsil hakkab mängima kõik — õige kiirus, toit, vesi, riietus jne. Jooksmisel on tähtis jalgade kaitse, milleks on kindlasti sokid ja head jooksmistossud. Hetkel saan rääkida Injinji sokkidest, mis reaalselt toimisid — kuna tavaliselt lähevad joostes jalad villi, siis sellel korral, kui olin jooksnud 5 tundi, olid jalad endiselt terved.

img_7617

Siinkohal tahaksingi tänada Fivefingersi kauplust, kes kinkis mulle treeninguks paari Injinji sokke.

Kummardus noortele, kes toetama tulid

Öömaratonile oli minu suureks üllatuseks tulnud mind toetama nii võõraid kui ka omasid, kes läbisid toetuseks igaüks omale sobiva distantsi. Minu tantsukooli õpilased olid saanud koolist kehalise kasvatuse õpetaja nõusse, et ta sõidutaks noored bussiga Käärikule. Aitäh teile kõigile!

img_6160

Meeleolu lõpetades suurepärane

Maratoni lõppedes oli mu meeleolu suurepärane. Olin küll külmunud, tahtsin kiiresti midagi süüa ja kiirelt sooja, aga nägu oli naerul ning olin enda üle uhke. Sain hakkama! Loomulikult andis see jooks mulle veel rohkem motivatsiooni ja tahet juurde, kuna sain üle oma esimesest suuremast katsumusest. Koju jõudes läksin esimese asjana sauna, venitasin jalad korralikult läbi ning sõin kõhu korralikult täis. Sain kell 12:00 magama, tundsin jalgades veidi valu, võtsin sisse ühe aspiriini, et verd veidi vedeldada ja proovisin magama jääda. Uni oli häiritud ning korralik higistamine käis mul läbi une, kuidagi oli raske magada — ju siis sellepärast, et keha sai korraliku šoki. Uskumatu oli see, et kui hommikul tõusin, siis oli enesetunne aga selline, et võiks uuesti jooksma minna.

Kokkuvõtteks võin öelda: tunnen, et ma ei vea ennast ega teisi alt ja teen tõsiselt tööd selleks, et seatud eesmärk saaks saavutatud.

Tagasi