Joel Juht sai Kanadas vahva sünnipäevakingi
Joel Juht, kes on hetkel Kanadas ning tähistab täna oma 38. aasta sünnipäeva, sai positiivse üllatuse osaliseks, kui ta viidi sünnipäeva puhul suusatama Whistler’i suusakeskusesse – kohta, kus peeti 2010. aastal taliolümpiamängud.
“6 aastat tagasi lõhkusin ära oma põlve, kuigi olin siis freestyle suusatamise fänn. Pidin selle pooleli jätma ja alates 2012. aastast pole ma mäel olnud. Nüüd oli uskumatult tore olla tagasi koos Trevor Browniga, kes on Kanada hull ekstreemsportlane,” rääkis Juht.
Trevor Brown on Kanada üks bmx-tippudest, olles 51-aastasena endiselt täiesti väsimatu!
Öised seiklused Vancouveri haiglas
Hetkel Kanadas viibival, hiljuti polaarmaratonil osalenud Joel Juhtil, tuli ööl vastu 8. veebruari pöörduda Vancouveri haiglasse. Teda piinas tugev valu rinnus, mille osas soovitas kaasvõistleja kiiresti tervist kontrollima minna, kui tegemist peaks olema kopsupõletikuga.
“Algul ma ei plaaninud haiglasse minna, et küll läheb üle, aga valu muutus tugevamaks ning sain aru, et tuleb olla kindel. Kella 2 paiku öösel helistasin hotelli arstile ning mind toimetati Vancouveri haiglasse, kus avanes üsna kole vaatepilt,” rääkis Juht. Tema sõnul ei oodanud vastuvõttu mitte tavalised külmetushaiged, vaid kõik kolm kohalviibijat olid pöördunud arsti poole eluohtlike põhjustega. “Üks oli sattunud sinna narkootikumide üledoosiga, teine lamas eesruumis alkoholimürgituse tõttu täiesti liikumatult. Kolmas mees oli soovinud tänaval kodutut aidata ning saanud temalt ohtliku bakteri. Ta käsi nägi välja nagu poksikinnas ning vajas koheselt operatsiooni,” selgitas Juht.
Joel Juht ütles, et kohalik haigla ei tundunud kohana, kus inimesi oodatakse. Pärast 2-tunnist ootamist pääses Juht vastuvõtule. “Kummaline oli see, et esimese asjana tahtis õde mulle kohe mingi kange süsti teha, kuid ma küsisin, kas ta teab üldse, mis mul viga on. Tänu sellele, et suu lahti tegin, sai õde aru, milline on minu probleem ning süsti ei teinud. Muidu oleksin ilmselt nädal aega täiesti tuim olnud,” rääkis Juht.
Pärast röntgeni tegemist ning analüüse selgus, et Juhtil pole mitte kopsupõletik, vaid tugev lihaspõletik ehk müosiit. “Olen mitu päeva teinud harjutusi, et taastuda, aga sellist valu pole tõesti varem kogenud. Võtan hoogu, et alustada Yukon Arctic Ultrast ülevaate kirjutamist, kus räägin nii tõusudest kui mõõnadest. Seejärel tuleb minna eluga edasi. Uued tegemised juba ootavad.”
Vaata ka video:
360 päeva selleks, et valida – elu vs vōidujooks
“Tere, sõbrad, tuttavad ja koostööpartnerid. Kirjutan Teile, sest inimesed on natuke mures, mis minuga toimub. Annan teada, et minuga on üldiselt kõik okei, vaid pisemad kahjustused, neist hullemaid suutsin ennetada. Ma luban, et kirjutan peagi ka täpsemalt, mis maratonil toimus. See võistlus on minutite mäng, kus valikuks võib osutuda jätkata või mõnest jäsemest ilma jääda. Seega ei saa ma jätta lahti seletamata, mis see olukord tegelikult tähendab. Muidu võib mõne jaoks see esmapilgul tunduda kui tore jalutuskäik?
4. veebruari hilisõhtul vajutas Joel Juht hädaabinuppu ning korraldustiim viis ta vahepunkti puhkama, mille järel otsustas Juht katkestada polaarmaratonil osalemise. “Katkestus tuli natuke enne järgmist vahepunkti. Ma teadsin, et suudan veel edasi liikuda, aga milleks ennast viimased kilomeetrid piinata. Kahjuks polnud võimalik taastuda nii raskest hõõrdumisest ka pärast puhkust, sest tegemist polnud lihasvaluga. Kui on tekkinud armid, siis saab neid lappida, kuid plaaster ei lase hingata ning on väga suur tõenäosus, et asi muutub millekski hullemaks,” selgitas Juht.Ta pole kindel, millest probleem täpselt tekkis, kuid oli otsuses kindel.
“Pärast esimest 20 tundi tundsin, et midagi on valesti. Kreemid ei aidanud ning ma arvan, et nii kuivas õhus kuivas kreem naha peal lihtsalt liiga kiiresti ära. Vahepunktide kaugused üksteisest on seal nii pikad, et ei julgenud selliste miinuskraadide juures enne järgmisesse peatusesse jõudmist ka uuesti kreemitamist proovida.”
Yukon Arctic Ultra peakorraldaja Robert Pollhammer kirjutab pidevalt uudiseid ja infot võistluse kohta ning hoiab jälgijaid kursis reportaažiga igast päevast. Järjest rohkem võistlejaid katkestab eri põhjustel – puusavalu, külmakahjustused (mis võivad kiiresti areneda gangreeniks), toidu sobimatus, hallutsinatsioonid, väsimus, lihasvalu jt. 430 miili ehk pikima distantsi algsest 40 osalejast on tänaseks alles 14.
Joel Juhti polaarmaraton algab juba täna
Reedel andis ultrajooksja Joel Juht “Ringvaates” viimase intervjuu enne maailma raskeimat ultramaratoni Yukon Arctic Ultra 2019 Põhja-Kanadas, millele antakse start juba täna.
Ellujäämiskursus andis teadmisi
“Päris kole asi on see ettevõtmine. Jooksust on asi ikka väga kaugel,” rääkis Juht oma muljetest 1. veebruari “Ringvaates” enne maratoni algust. Just lõppenud Yukon Arctic Ultra ellujäämiskursus andis Juhtile reaalse ülevaate, kui karmiks tingimused võistlusel tegelikult muutuda võivad ning kuidas käituda eluohtlikes olukordades. Juht ütles, et asja muudab eriti keeruliseks temperatuur, mis kõigub pidevalt üles-alla, olles ühel päeval näiteks -17 kraadi ja teisel päeval -42 kraadi.
Ometi on võistluse ainus eestlane positiivselt meelestatud, väga põnevil ning valmis tegutsema. “Enne ellujäämiskursust olin tegelikult juba väga stressis ja hirmul, kas saan sellega üldse hakkama. Ellujäämiskursusel sain aga aru, et väljapääse ja lahendusi on rohkem kui üks. Kui hakkab väga külm, on võimalik vabalt lõke süüdata, riideid selga panna, magamiskotis sooja saada ja seejärel edasi liikuda. Kursusel õppisin, kuidas teha õigesti metsas lõket, süüdata tuld, planeerida magamist jm. Ma muretsesin endale isegi vatipadjad, mida saaksinkasutada kiire lahendusena tule alustamiseks,” selgitas Juht.
Ühe päevaga 100 km
Kõige olulisem on Juhti sõnul see, et võistleja ei hakkaks higistama, sest keha ei tohi märjaks saada. “Kui keha saab märjaks, muutub vesi sellises külmas jääks, niiskus satub riiete vahele ja magamiskotti ning võistlus on sisuliselt osaleja jaoks läbi.” Juht toob teise olulise punktina välja kinnaste kasutamise. “Küttepaak, millega me toitu valmistame, on metallist ning -35 kraadi juures nii külm, et kui seda kogemata ilma kinnasteta kasutada, saab kohe külmakahjustuse,” rääkis Juht. Ta selgitas, et igas vahepunktis kontrollitakse, kas inimene on higine,kas riided on kuivad, kuidas varustus vastu peab ning millised on toiduvarud. “Kui midagi neist asjadest ei klapi või inimene tundub nõrk, saab ta kohe ligi 5-tunnise penalti.”
Juhti eesmärk on maraton võimalikult kiiresti läbida. “Mu plaan on esimesel päeval joosta 96 kilomeetrit ja alles siis magama minna, kuid praegu on tunne nii hea, et võiksin võib-olla 14 tunniga isegi üle 100 kilomeetri joosta. Külma ma ei karda,” oli Juht veendunud. Ta lisas, et tegelikult selgub kõik muidugi siis, kui maraton algab. “Eks ma ikka jooksen, mitte lihtsalt ei kõnni, keskmine kiirus võiks arvatavasti olla umbes 9 minutit kilomeetri kohta. Siinkohal tuleb aga arvestada, et asjade lahti ja kokku pakkimine ning toidu valmistamine on eraldi aegavõttev tegevus, millele kulub ligi tund päevas,” selgitas Juht. Ta rõhutas, et keerukust lisavad ka erinevad takistused rajal. “Ühed kõige ohtlikumad kohad on need, kus tundub, et on jää, aga selle all on mitu kihti vett ning inimene võib läbi kukkuda. Sellistes kohtades tuleb minna ringiga, mitte otse üle,” ütles Juht.
Suurimateks ohtudeks on külmumine ja hallutsinatsioonid
Igal võistlejal on maratoni läbimiseks vaja koostada oma strateegia ja plaan, sest igaühe kehale toimivad need tingimused erinevalt. “Magamise saan ise valida, aga eks näha ole, kas ja kui palju sellises külmas üldse und tuleb. Varustus on ka igati tip-top ja selle taha asi kindlasti ei jää. Võistlusel on pigem oluline, et kui tunned, et midagi on valesti, tuleb kohe reageerida. Kui ei reageeri ja lükkad edasi, võib midagi väga halvasti lõppeda,” rääkis Joel Juht. Suurimate ohtudena näeb ta varvaste ja sõrmede ära külmumist ning lisaks on öeldud, et inimene võib hakata nägema illusioone. “Kui jooksed nii pikalt, et 100 km järjest on sirge minek ja ainult puud, siis olen kuulnud, et võib hakata nägema igasuguseid huvitavaid asju. Ma pole kunagi hallutsinatsioone näinud, aga sellise katsumuse puhul ei tea tõesti, mida oodata,” ütles Juht. Tema sõnul on ülioluline igapäevaselt oma teekonda õigesti planeerida, kõigega arvestada ja mitte viimasel hetkel reageerida.
Joel Juhti peamine eesmärk on ühes tükis tagasi tulla, mitte medalit või karikat võita. Juba praegu tunneb ta, et on väga õnnelik, et sellise asja ette võttis. Ta on saanud palju uusi teadmisi ning kohtunud väga põnevate inimestega. Praegu käib Yukonis võistlejatel varustuse pakkimine, tehakse viimaseid jookse ning arutatakse strateegiat.
Võistlejaid saab jälgida siit ning Joeli võistlusnumber on 416. Start antakse Yukoni aja järgi hommikul kell 10:30, mis Eesti aja mõistes on täna õhtul kell 20:30.
Täpset “Ringvaate” intervjuud Joeliga vaata siit!
Palju edu!
Joel Juht Yukonis – viimane ellujäämistreening enne võistlust
Joel Juhti polaarmaratoni alguseni on jäänud vähem kui nädal.Saabunud on ka teised võistlejad ning iga päevaga saab aina selgemaks, kui oluline on niivõrd ekstreemsetes tingimustes omada õigeid teadmisi ja oskusi.
Pühapäeval, 27. jaanuaril, algas Yukon Arctic Ultra 2019 osalejatele viimane ellujäämistreening, mis kestab mitu päeva ning viib võistlejad lisaks teoreetilistele loengutele ka välistingimustesse, võistlusradade lähistele. Ellujäämistreeningu eesmärk on jagada olulisi õpetusi ja teadmisi, mida on vaja karmides oludes maratoni läbimiseks. “Siin toimuvad erinevad õppused ja meid valmistatakse ette kõigeks võimalikuks. Oluline on mõista, mis sellises külmas töötab ning mida ei tohiks teha,” rääkis Juht vahetult enne treeningut, kus õpetati vee sulatamist.
Polaarmaratonil osalemiseks tuleb tunda 23 reeglit
3. veebruaril algaval Yukon Arctic Ultra polaarmaratonil osalemiseks on väga oluline tunda kõiki reegleid, mida ametlikus juhendis on kokku 23. Eestist võistlusel osaleva Joel Juhti sõnul on kodukorras tulnud ette juba mitmeid täiendusi ja muudatusi.
Võistlus võib iga osaleja jaoks ootamatult lõppeda
Sageli ei lõpeta maratoni sama arv osalejaid, kes koos alustasid. Teekonna jooksul läbivad sportlased vahepunkte, kus kontrollitakse nende füüsilist ja vaimset seisukorda ning vaadatakse üle ka varustus. Iga osaleja, kes näib liiga väsinud, ülekoormatud või jõuetu, peab puhkama ligikaudu 4 tundi. Korraldusmeeskonnal on eluohtlike olukordade puhul õigus võistlejaid maratonilt eemaldada, sealhulgas tuleb hoolikalt hoida oma varustust. Iga osaleja, kes unustab vahepunkti maha midagi olulist varustusest, saab 6-tunnise trahvi (tema võistlusajale lisatakse 6 tundi) ning kui maha unustatakse midagi kohustuslikku varustusest, on trahv ühe eseme kohta 12 tundi või lõpeb diskvalifikatsiooniga. Samad tingimused kehtivad ka nende asjade kohta, mida sportlane rajal on ära kaotanud.
Prügi maha jääda ei tohi
Iga osaleja peab märkima oma toidu võistlusnumbriga, et oleks teada, kellele see kuulub. Rada läbides ei tohi maha jääda ei prügi ega midagi varustuse hulgast, sealhulgas ka kasutatud wc-paber tuleb kaasa võtta või ära põletada.
Teatud punktide läbimiseks on sportlastele ette antud kindel aeg, mille jooksul tuleb sihtkohta jõuda. Kui võistluse tingimused muutuvad liiga eluohtlikuks, näiteks tormi või temperatuuri tõttu, on õigus korraldajatel võistlus peatada.
Rajal liikumiseks on kindlad reeglid, näiteks millal hoida paremale või kuidas ületada teed. Kui võistleja soovib enne järgmisesse punkti jõudmist magada, tuleb seda korraldustiimile teatada ning magada raja kõrval silmnähtavas kauguses.Võistlejal on kaasas hädaolukorra jaoks teip ja seade, kus tuleb magama jäämisel vajutada “custom message” nupule. Seda jälgib korraldusmeeskond. Kui on soov lasta ennast võistluselt evakueerida, tuleb hädaolukorras kasutamiseks antud teip kleepida lähedal asuva puu juurde või oma telgi peale, et mootorsaanidega liikuvad tiimiliikmed osaleja üles leiaksid.
Sööki ja vett ei pruugi kõigile piisavalt jaguda
Kuigi igas vahepunktis on sportlasele planeeritud serveerida üks kuum eine, siis võib juhtuda, et mõnes punktis teatud ilmastikuoludel seda teha ei saa. Osalejatel peab rajal kaasas olema 2-päevase varuga toit, sest sageli on võistlus näidanud, et toit saab planeeritust varem otsa. “Mina enda toiduhulga pärast ei muretse, sest mul on seda pigem rohkem kui vähem,” rääkis Juht.
Kuuma vett serveeritakse igas punktis, aga alati ei saa garanteerida, et kõigile saabumise hetkel vett jagub. Siis on võimalik kuuma vett oodata või ise lumest vett sulatada ja endale oma nõuga valmis keeta. Igast punktist tuleb lahkuda vähemalt 3 liitri veega, mis on paigutatud isoleeritud pudelitesse.
Joel Juhti toiduvarud Yukon Arcticuks on 16kg
Üksinda treeninglaagris Lapimaal
Kirjutan teile pisut Lapimaal toimunud treeninglaagrist, et mõistaksite, mille kõigega pean arvestama seal, kuhu lähen.
Esimesel päeval, kui olin Kittilasse jõudnud, siis ei olnud ma sugugi rahul, sest koht, kus asusin, eisobinud treenimiseks ning kindlasti olin kogu lennusõidust, pimedusest ja eelnevast asjade pakkimisest nii väsinud, et ei jaksanud enam suurt midagi mõelda kui ainult sellest: kus lumi on?Uueks kohaks oli Levi, kus võimalused nii treenimiseks kui ka ööbimiseks olid väga head, kuna asusin kohe suusa- ja saaniradede kõrval. See muutis tunduvalt lihtsamaks kelguga jooksma minemise ning samuti sain ilusti turvaliselt õues oma testmagamisi teha ilma, et keegi keset ööd purjus päi segama oleks tulnud. Mõelge, kui oleksin hotellis ööbinud, siis oleks justkui viie öö eest tühja maksnud. Olen väga tänulik Soomes elavatele eestlastele, kes mind aitasid, nii et suur aitäh tervele perele.
KEHVAD LUMEOLUD
Kehvade lumeolude tõttu nägi Lapimaa alguses päris kahvatu välja, kuna lund ei olnud minu jaoks kuskilt tulemas ja esialgsete lumeolude tõttu pidin jätma kahjuks ühe kelguga jooksu ära. Lisaks olid peale minu veel Lapimaale kohale sõitnud hullud Soome saanitajad, kes sõitsid hoolimata vähesest lumest, nii et sädemeid lendas. Õnneks esimese nädala lõpuks oli korralik lumi maha tulnud ja igal ööl tuli lund kogu aeg natuke juurde. Ausalt öeldes olin algul päris sabinas, et kas saan kõik oma trennid ikka ära teha, kuid laagri lõpuks oli maha sadanud 40 cm värsket lund ja plaanitud treeningud said kõik tehtud.
TREENINGPLAAN SOOMES
13 päeva jooksul läbisin kokku 272 km ning treeninguteks kulus ajaliselt kokku 43 h. Allpool toonvälja kuue päeva treeningplaani:
L, 1.12 Reis laagrisse, õhtul rahulik jooks, pulss 120–130 1 h 20 min
P, 2.12 Radade kaardistamine 3 h 30 min
E, 3.12 Kelguga jooks 4 h, rahulik pulss 110–125, peale jooksu rullimine venitamine
T, 4.12 Soojendusjooks 1 h. Lõigud 12 x 10 sek, paus 1 min, max.kiirus taastava jooksu peale Treeningu vahel jääb 5 h pausi
Taastav jooks, rahulik 1 h 10 min, peale trenni rullimine ja venitamine
K, 5.12 Kelguga jooks 3 h 30 min, rahulik, pulss 120–130, peale jooksu rullimine venitamine ja kõhulihased 4 x 25, jalad üleval
N, 6.12 Vaba päev, varustuse komplekteerimine, kuna ööbisin väljas
R, 7.12 Hommikul 9 h liikumises, iga 2 tunni tagant on söömine-joomine ja öö jälle väljas
L, 8.12 Hommikul 5 h liikumist ja seejärel hotelli puhkama
P, 9.12 Taastav rahulik jooks 3 h, pulss 115–125, peale jooksu rullimine ja venitamine
E, 10.12 Vaba päev, varustuse komplekteerimine, öö väljas
T, 11.12 Hommikul 10 h liikumises, iga 2 tunni tagant söömine-joomine, öö väljas
K, 12.12 Taastav päev, rahulik jooks 2 h 40 min, peale jooksu venitamine ja rullimine
N, 13.12 Soojendusjooks 1 h, lõigud 16 x 10 sek, paus 1 min, taastav jooks peale 20 min
Taastav jooks, rahulik 1 h 20 min, peale jooksu kõhulihased 4 x 25, jalad üleval, venitamine ja rullimine
R, 14.12 Vaba päev, kojusõit
MAGAMINE HANGES
Esimene ärkamine õues bivy bag’is (magmissüsteem) on vist väga imelik, kui mõtled, et enamus meist magavad soojas toas. Loomulikult olin pärast esimest ööd ilusti lumevaibaga kaetud, nii et enne kottidest väljatulekut pidin vaatama, et lume tõttu märjaks ei saaks. Ärgates aega ei ole, tuleb kiirelt tegutseda, asjad kokku panna, teha õues söök ning asuda teele.
Pärast esimest ööd oli kõige raskem, kuna ma ei teadnud nendest asjadest mitte midagi, kõik on võõras ja vahel küsid mõttes: neetud, MIKS? Lisaks saad sõimata kohalike saanimeeste käest, kes teevad turistidele lõbusõitu, sest saaniradadel ei tohi joosta. Neetud, kust mina pidin seda teadma. Ühesõnaga, nagu kangele eestlasele kombeks, jooksin edasi, kuni 3 h järel kohtasin sama venda, kes alguses rajal kätega vehkis, et hull eestlane. See soomlane oli mulle juba nii palju pinda käinud, et ajasin lõua püsti ja panin otse läbi 40 cm lume teadmata suunas, et saada lihtsalt minema.Proovisin esimesel ööl magada nii, et laotasin ainult magamiskoti sisse madratsi ja ei pumbanud seda meelega täis, sest tahtsin teada saada, kas hakkab öösel magades külm või mitte. Selleks ei kulunud kaua aega, kui tundsin läbi magamiskoti põhja, kuidas külm kontideni jõudis, ja siis vahetasid pideval kiirelt asendit, et sooja saada.
Selliste tegemiste juures on lihtsalt vaja mõista väiksemaid detaile, siis oskad ka rohkem ette arvestada kõige hullemaga, mis võib ees mind oodata. Esimese ööga sain kergesti hakkama, kuid 10-tunnisele jooksule järgnes palju rohkem emotsioone. Võin öelda, et paksus lumes sumbata on hullem kui jääaugus ujuda, sest siin sa saad tegelikult aru, mida külm tähendab ja kui tugev sa vaimselt oled.Füüsilise poolega ei ole siin suurt midagi teha. Joostes lumes 5–6 h, saab jube kiirelt selgeks, mida külm tegelikkuses tähendab, aga kui sa tead, et sul on veel vaja lisaks 5 h liikuda ja sul pole kuskilt abi võtta, ainult oma kelgust on hõlpu, alles siis võib-olla mõistad, kui tõsine asi see kõik tegelikult on.
Sul on pidevalt vaja joostes kontrollida higistamist, joogivee külmumist, käte-jalgade külmumist ja et vesi otsa ei saaks, ning palju muud. Üks asi on kindel: ilma vee, söögi ja ettevalmistuseta ei ole võimalik sedalaadi võistlust tervelt läbi teha.
Laagri ajal sain aru, et kui hakkab külm, siis loomulikult paned sa omale riideid juurde, aga kõige olulisem on kiirelt juua-süüa, sest keha vajab kütet. Ütleks nii et külmaga ei mängita, vaid seda kontrollitakse pidevalt.
Pärast seda, kui olin 10 h õues jooksnud, siis olid riided juba niisked ning laagripaika saabudes pidin kiirelt märjad sokid kuivade vastu vahetama, sööma ja magama minnes panin märjad sokid enda keha vastu, riide kihtide vahele, et kuivaks hommikuks ära, muidu oleksid sokid järgmisel hommikul jääs olnud.
Samuti pidin jooksutossud veekindlasse kotti panema, et magamiskotti seestpoolt märjaks ei teeks ning et need hommikuks jääkamakad ei oleks. Põhimõtteliselt kõik riided – sokid, kindad, mütsid, jalanõud ja pealmine pusa – olid mul magamiskotis, et riided oleksid hommikul kuivad ja ära ei jäätuks.
Elektroonilisi seadmeid pidin samuti magamiskotis hoidma, et saaks oma seadeldisi vajadusel laadida. Põhimõtteliselt isoleerisin kõik kasutatavad asjad külmast eest.
Järgneval ööl oli oluliselt külmem kui esimesel ja siis tundsin, kuidas külm õhk tegi kurgu natuke hellaks, näo kohale tekkis hingeaurust kondents, mis omakorda oli hommikuks muutunud jääkristallideks ehk hakkas ilmnema reaalsus, millega ma tegelikkuses hakkan Yukon Arcticul kokku puutuma. See kindlasti ei ole nali.
Loomulikult aitas see laager paremini mõista igapäevarutiini ehk seda, kuidas ma söön, magan, riietun, ning mis ohud varitsevad, kui näiteks vales järjekorras riideid vahetad. Külmas mängib aeg väga suurt rolli, küsimus on vahel sekundites, vahel minutites. Kõik oleneb sellest, mis temperatuur õues on ja kui kiirelt tegutsed.
VARUSTUS
Kuna riietuse juures on väga oluline, et kõik hingaks, siis sain esimest korda oma riideid katsetada. Kuna meriinovill on must be sellises keskkonnas, siis kasutasin esimest korda Aclima võrk-soojapesu, mida Eestis müüb Matkasport ja mis on supertoode. See on just mõeldud aktiivsetele liikujatele, kuna see on soe, hingab ja kui läheb niiskeks, siis kuivab seljas kiirelt ära ja ei ole mingeid probleeme
Vahekihtidena kasutan Inov8 jooksuriideid, kuna olen nendega aastaid jooksnud, siis usaldan neid tooteid. Jalanõudeks on mul Inov8 ultra tossud, (tossu mudel: Arctic Claw 300 ) ja Neos kattetossud. Igaks juhuks tellisin pool numbrit väiksemad tossud, et olla suuruse valikus 100% kindel. Ekspeditsiooni joped ning down jacketja püksid on mul Nunatac brändilt, kuna see jope kaalub kõigest 440 g ja on megasoe. Magamiskott, mida kasutan, on PHD HISPAR 1200. Siinkohal peangi mainima, et magamiskott, down jacket ja püksid on valmistatud spetsiaalselt minu keha järgi ehk siis puhas käsitöö. Välitingimustes kasutan telgi asemel Blackdiamondi bivit, kuna see lihtsalt tundus väga hea ja seda on varem Yukon Arcticul ka kasutatud, ainult Euroopas seda kahjuks ei müüda, sest siin pole nende järgi nii suurt nõudlust.
Joogitermosed on mul 4,5-liitrised Thermos brändilt, aga kindlasti plaanin võtta juurde ühe
Stanley termose, kuna tahan olla 100% kindel, et mul on kuum vesi olemas isegi kõige hullemates tingimustes.Paksu lume sees liikumiseks kasutan brändilt Atlas 26 räätsasid, mis on hästi kerged ja võimaldavad kiiremini ja lihtsamalt edasi liikuda. Lisaks olen saanud nüüd rohkem aega katsetada oma Garmin InReach GPS-seadet, tänu millele on kõigil võimalus minu Facebooki-lehelt jälgida reaalajas minu asukohta, kui jooksen, ja soovi korral saavad inimesed otse sealt lingilt mulle võistluste ajal ka sõnumeid saata.
MÕTTED
Praegu mõtlen palju strateegiale – kuidas seda võistlust läbida, ja olen teinud arvutusi kõige halvemaks ja parimaks stsenaariumiks, aga, nagu treener ütleb, reaalsus sünnib kohapeal.
Viimased ettevalmistused käivad toiduplaani tegemisel – mida süüa ja kui palju peaksin koguseliselt kaasa võtma. See muidugi oleneb omakorda sellest, kui külm on õues ja mis tempoga saab nendes tingimustes üldse joosta. Hetkel ei tea me keegi, milline on sellal temperatuur ja kuidas mul enesetunne on.
Üks asi on kindel – vorm on hetkel väga hea ja pärast laagrit sain teha ära ka Synlabis vereproovid ning kõik näitajad on olid korras. Nüüd saan natuke puhata ja siis toimub vormihoidmine, kuni stardini ehk 3. veebruarini.
Lõpetuseks tahaksin teha ühe sügava kummarduse kõikidele oma toetajatele ja fännidele, kuna olete uskunud minu pöörastesse ettevõtmistesse.
Kohtumiseni ja järgmiste postitusteni!