''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Dokkreportaaž otse kõrbelisest jooksupõrgust

Joel Juhi emotsionaalne videopäevik: dokkreportaaž otse kõrbelisest jooksupõrgust

Aprillis Marokos kõrbemaratonil Marathon Des Sables edukalt esinenud harrastussportlane Joel Juht on teinud kogu sellest ettevõtmisest pooletunnise dokumentaalfilmi, mis algab reportaažiga Marokost, kuhu ta on jõudnud oma venelastest reisikaaslastega lennuga Pariisist.

Check-in`i läbiv Joel jutustab, et ees on ootamas viis tundi bussisõitu, aga eelnevalt on vaja kotid kätte saada. Üks kaaslastest kommenteerib seejuures vene keeles: “Joel jõudis õnnelikult pärale, temaga on kõik hästi, jõime pardal šampust”, Joeli reageering aga lubab oletada, et tema jäi erinevalt idanaabritest sellest küll välja. Lennujaamast väljudes aga tervitavad vastuvõtjad maratonile siirdujaid tugeva aplausi ja hüüetega ning bussiretk algabki.

“Joel Juht, Estonia!”

Kahe ja poole tunnise sõidu järel on puhkehetk, kus jooksjad võtavad pappkarpidest einet. Joel seletab, et bussis anti neile kätte paberid selgitustega, mida neil teha tuleb ja sõit jätkub kõrbelisel maastikul, taustaks mäed ja datlipalmid, vahel ka saviseintega hooned. Laagrikoht ja stardipaik aga on lagedal alal kõrbes, kus tuleb esmalt registreeruda. “Joel Juht, Estonia!” ütleb meie mees ja tutvustab siis laagriala, kus on palju telke, kuid need on pigem lahtised varjualused. Järgneb väike seltskondlik vestlus Vene kaaslastega ja siis külastab Joel mahukat sööklatelki, kus vähemalt visuaalselt tundub kõik tasemel olevat.

Öösel hakkas kõigil marukülm, hommikul olid kõik ennast nagu kubujussid sisse mähkinud, lisaks oli öösel veel ka tolmutorm.

Esimese öö kohta “selles toredas hotellis” räägib Joel, et öösel hakkas kõigil marukülm, hommikul olid kõik ennast nagu kubujussid sisse mähkinud, lisaks oli öösel veel ka tolmutorm. Hommikul aga tundub kõik jälle tore ning viimane päev mugavusetsoonis algab pakkimise ning retkeks sobiva riietuse selgapanekuga, edasi aga minnakse Vene tiimiga kontrolli. Kohvrid antakse ära ja algab reaalne elu.

Viis, neli, kolm, kaks, üks, ja Marathon Des Sables lähebki lahti, Joel suures inimhulgas kaasa tormamas.

Kontrolli läbinud Joel teatab, et tema seljakott kaalub täpselt 10 kilogrammi, juurde lisandub veel ka vesi. “Nii et see kott, millega ma trenni tegin, läks asja ette,” on maratonijooksja rahul. Esimese jooksupäeva hommikul aga valitseb laagris paras sebimine, Joel jutustab sellest, et inimesed on juba oma selja- ja magamiskotte kaotanud. Siis aga koguneb kogu see mass suure stardikaare alla, kõlab muusika, näod on naerul, pildistatakse ja filmitakse ennast ja teisi, õhus on ka kopterid — tundub justkui tõeline rahvapidu olevat. Siis loetakse countdown`i: …viis, neli, kolm, kaks, üks, ja Marathon Des Sables lähebki lahti, Joel suures inimhulgas kaasa tormamas.

See punt, kes alguses jooksma hakkasid, hakkab laiali lagunema.

Kui esimesed 5 kilomeetrit täis saavad, annab Joel teada, et üritab pulssi korda saada, mis on tema sõnu keeruline. “See punt, kes alguses jooksma hakkasid, hakkab laiali lagunema,” teatab ta. Minnakse mööda liivaluiteid ja siis teatab Joel, et leidis ühe eestlase veel — see on Ingrid, kes tuli Marokosse Austraaliast. Tegelikult on nad varemgi kokku saanud, aga nüüd ollakse koos rajal ja eestlanna räägib villist varbal. Rada on Joeli sõnul äge ja rahval näod rõõmsad, kuid kolmandal päeval see tema arvates enam nii pole.

Üks mööduja olevat juba iga varba otsast villi leidnud ja neid ka lahti lõikamas käinud.

Ingrid usub, et juba teise päeva lõpus tuleb nutuste nägude aeg, sest ületada tuleb üks mägi ja Joel lubab õhtul ambulantsis vaadata, mis seisus tema jalad on. Ingrid lisab, et üks mööduja olevat juba iga varba otsast villi leidnud ja neid ka lahti lõikamas käinud. Siis jõutakse vahepunkti, kus toimub registreerimine ja jooksja saab uue veepudeli. Esimese päeva finišisse, mis asub tasasel lagedal kõrbealal, jookseb Joel võidu ühe näitsikuga, saab temalt kuulda “Nice job!” ja esimene päev ongi läbi.

Täna tuleb rahulikult võtta.

Teise päeva hommikul räägib Joel, et avapäeva jooksis ta 460. kohale, aeg oli 4 tundi ja 34 minutit, nüüd ootab ees uus start ja joosta tuleb 39 kilomeetrit. “Täna tuleb rahulikult võtta, sest eilne jooks oli päris tempokas, lihased on valusad,” nendib ta. Lisaks valutavad tal vaibal magamisest ka puusakondid, sest madratsit pole ja öösel on jahe. Ta teatab, et viskas minema küttetabletid, sest maas on hagu piisavalt.

Vahepeal oli selline kobla ees, et hakkasin mõtlema — miks ma üldse siia tulin.

Matkates tutvustab Joel uut, Jaapanist pärit sõpra, keda ta kohtas juba eelmisel päeval ja kes jookseb kostüümiga. Esiagu on terve tee jooksjaid täis, kuid siis jõutakse mägedesse ja kivisel rajal algab haneritta hargnemine. Teisel pool toimub liiva sees laskumine tasandikule ja peagi on Joeli naeratavat nägu näha vahepeatuse finišikaare all, kus ta saab taas vett ja õlale patsutamisi. Joel käib telgis, et võtta taastusjooki ja vaadata, mida saab kotist vähemaks võtta, sest see hakkab räigelt raskena tunduma. “Vahepeal oli selline kobla ees, et hakkasin mõtlema — miks ma üldse siia tulin,” tunnistab ta. Ja siis karjub kusagil keegi: “Joel! You are a monster!”

Päeva distants on 31 kilomeetrit.

Kolmanda päeva hommikul lausub Joel, et enesetunne on üllatavalt hea, kuigi seda öeldes on tema hääles selge väsimus. Selle päeva distants on 31 kilomeetrit, ees aga on ootamas 86-kilomeetrine päev. Teise päeva kohta arvab ta, et jooksis 300 sisse, tulemusi pole ta näinud. “Esimene laks on see mägi,” näitab ta taamal kõrguva künka suunas ja lubab alahoidlikult joosta, hoidmaks energiat pikajooksupäevaks.

Auto katusel toimub avalik WC-istme demo “poop bag”-i ja üksikasjaliku õpetusega.

Järgnevad kaadrid näitavad taas ronimist kivistel mägiradadel, liivas laskumist, vahepeatust ja finišit. Enne karmimat katsumist aga toimub Marathon Des Sables laagris tantsuõhtu — paneb imestama, et inimestel veel nii palju võhma sees on, et tantsida. Siis aga toimub ühe auto katusel avalik WC-istme demo “poop bag”-i ja üksikasjaliku õpetusega. Prantsuse keeles rääkiv mees demonstreerib lõpuks istumist (muidugi pükse maha võtmata) koos lehelugemisega.

Eelmise päeva kirjad sõpradelt tõid nutumaitse suhu.

Neljanda päeva hommikul tunnistab Joel, et väike hirm on sees ja ta mõtleb, kuidas taktikaliselt need 86 kilomeetrit ära joosta. Akud on tema telefonil tühjad, päikesepatarei ei tööta ja muusikat kuulata ei saa. Joel lisab, et eelmise päeva kirjad sõpradelt tõid nutumaitse suhu, aga need on kõrbes väga vajalikud. Selle päeva distantsi ajal ta ülekandeid teha ei kavatse, seega selgitused tulevad siis, kui kõik on läbi. “Teeme ära!” lõpetab ta selleks korraks. Järgmine ühendus toimub siiski 43. kilomeetril ja siis paistab Joeli jalgade kehv seis silma — ta kõnnib ettevaatlikult, justkui valu tundes. Ja taevas lõõskab päike…

Viimane spurt. Surm, lihtsalt surm.

Järgmine ülekanne tuleb pimedast, kus jooksutaktis vilguvad kaks otsmikulampi ja Joeli hääl teatab, et ta jookseb koos venelasest kaaslasega. Kostab lõõtsutamist ja “Viimane spurt. Surm, lihtsalt surm,” Siis pimedus taandub, esile tungib finišikaare valgus ja koos käsi püsti tõstes lõpetavad mehed maratoni pikima ning raskeima päeva. Nüüd on tõsiselt põhjust naerusuine olla ja seda väsinud Joel ongi. Siis naeratus kaob ja alles jääb raske väsimus Joeli näojoontes.

Öö otsa jalad valutasid.

Järgmisel hommikul on veel lesiva Joeli hääl rahulik, sest tulemas on vaba päev, mil kõik maratonijooksjad saavad jalgu ravida. Temal endal oli vaid ühel varbal vill, pärast 14-tunnist jooksu puhastas Joel jalad ja heitis kohe magama. “Jalad oli nii valusad, et võtsin ibuprofeeni, aspiriini ja unerohtu, aga sellest polnud mingit abi, öö otsa jalad valutasid,” jutustab ta. Ees on veel 42-kilomeetrine etapp, koht on pärast superpäeva 301. ja Joel on rahul, sest tegi hea jooksu, 68 kohta allapoole. Ta tunnistab, et päev oli väga emotsiooniline, mitu korda viskas kopa ette ja oli tahtmine jooks ära lõpetada.

Viimase päeva stardijoonel on Joeli tuju megahea ja ta räägib, et 7 kilomeetrit kogu selle päeva distantsist on heategevusjooks. Temaga koos on jooksmas ka Vene kaaslane. Jooks käib mägedes ja tasandikul, liivas ja kividel, vahel ronitakse ülespoole köit kasutades. Pärast 30 kilomeetrit ja kuut tundi tabab Joeli jalgade kramp, mis vältab paarkümmend minutit, ja ta tunnistab, et pole sel retkel nii vihane ja endas pettunud olnud, kui nendel minutitel. Viimasel kahel kilomeetril võitleb Joel valuga, tundes samas nii viha kui ka rõõmu peatsest finišist. Neil hetkedel teeb Joel enneolematu ja põhjaliku eneseületuse, siis aga on juba laager näha, Joel jookseb Eesti lipuga käes üha kiiremini ja ta ületab finišijoone. Talle pannakse kaela lõpetaja medal ja edasi näeb meie võistlejat juba ventilaatori juures ennast jahutamas. Joel tunnistab, et lõpp oli kõige raskem, kogu energia läks selle peale, aga järjekordne eestlane on lõpetanud Marathon Des Sables ultramaratoni, tõeliste meeste ja naiste tõelise katsumuse!

Joel Juht tänab kõiki, kes temasse uskusid, aitasid tal maratoniks valmistuda ja elasid kaasa — tema võit kuulub ka kõigile neile!


Allikas: GoodNews Sport

Artikkel avaldatud: 21. juuni 2017

Fotod! Joel Juht kogemusteõhtul: nägin ilu ja õudust

3. mail kutsus hiljuti ultramaratonilt Marathon Des Sables naasnud harrastusjooksja ja seikleja Joel Juht oma pöidlahoidjad ja spordihuvilised Forum Cinemas kinosaali, et rääkida kõrbejooksul läbielatust ja saadud kogemustest ning näidata seal tehtud video- ja pildimaterjali. Koos Joeliga olid vestlusringis ka 2015. aasta Marathon Des Sables finišeerija August Tillo, kes rääkis Marathon Des Sables algusest, ajaloost ja legendidest, ning kolmekordne Ironmani võitja, 7-aastase rahvusvahelise triatlonilaagri korraldamise kogemusega paljude Eesti harrastajate personaaltreener Ain-Alar Juhanson, kes nõustas ettevalmistuse ajal ka Joel Juhti.

Joel on varasemates intervjuudes öelnud, et ultramaratonil osalemine oli tema jaoks väljakutse, kusjuures ta tahtis teha midagi, mida pole varem teinud ja mida ta vihkab — selleks oligi jooksmine, mida ta praegu enam ei vihka. Kuigi temperatuur oli kõrbes kõrge, maksimumina 51 kraadi, nimetab Joel suurimaks vaenlaseks nähtamatut kõrbetolmu, mis teeb suu kuivaks, veekogus aga oli jooksjatel limiteeritud — tema kasutas nädalaga ära 83 liitrit vett.

“Ohtlikud on ka teravad kivid ja kaljunukid, millest üle ronisime,” räägib seikleja. “Umbes 800 inimest vajasid medabi. Mul on mõlemad jalad pealt katki, aga paljud lõpetasid veel kurvemalt.” Tema sõnul sai paljudele saatuslikuks ettevalmistumiseta maratonile tulek, suureks komistuskiviks oli ka paljude osalejate suur ego. Kaks väga kurba hetke oli siis, kui kaks südameatakiga inimest helikopteriga minema viidi.

Raskeim päev nii Joelile kui ka ilmselt teistele on eelviimane päev, mil distantsi pikkuseks oli 81 kilomeetrit, see aga venis lõpuks 86,5-kilomeetriliseks. “Viimased 20 kilomeetrit oli sellised, kus näed, et lõpp tuleb, aga ei suuda enam jalgu liigutada ja telgikaaslane ütleb, et läheme koos, üksi enam ei jõua,” kirjeldab ta. “Viimasel 5-6 kilomeetril oli juba nii, et paneme nüüd aga hoogu juurde.” Sel pikal distantsil õppis ta lõplikult ära liival jooksmise. Viimasel, 42-kilomeetrilisel lõigul tegi Joel ka parima keskmise aja, läbides tunniga 6,3 kilomeetrit. Kõrbes koges ta ära ka lihaskrambi, mis vältas 15-20 minutit.

Joeli lõppkoht maratonil on 285, kuid viimasel päeval 42-kilomeetrilisel distantsil oli tema koht kuni 30. kilomeetrini 80 ning tänu ootamatule lihas krambile lõpetas ta 214. kohal. Ta sai ultramaratonil ka oma tantsuoskust näidata, kui teise päeva jooksujärgsel briifingul palus üks inimene, kes tema harrastusest teadis, tal tantsida ja varsti oli liival tantsijaid juba rohkesti. Toredaks hetkeks peab ta ka seda, kui toodi pabertrükis kirjad, mis olid meiliga saadetud, ja ta nägi, kui paljud talle kaasa elavad.

“Nägin ilu ja õudust, tundsin valu ja sain aru, et pole ühtegi ebameeldivat asja, mida ei saa meeldivaks teha, kui teed selleks tööd,” võtab Joel maratonil kogetu kokku.

Vaata galeriid!

Maratonimuljete õhtul osaleb ka Ironmani võitja Ain-Alar Juhanson

Hiljuti ultramaratonilt Marathon Des Sables naasnud Joel Juht kutsub 3. mail kõiki huvilisi kuulama oma muljeid läbielatud kõrbematkast ja seal saadud kogemustest. Vaadatakse video- ja pildimaterjali, mida Joel terve maratoni vältel ise filmis.

Vestlusringi tuleb ka kolmekordne Ironmani võitja, 7-aastase rahvusvahelise triatlonilaagri korraldamise kogemusega paljude Eesti harrastajate personaaltreener Ain-Alar Juhanson, kes nõustas ka Joeli. Üritusest võtab osa ka 2015. aasta Marathon Des Sables finišeerija August Tillo.

Kogemusi tuleb jagama ka August Tillo

Hiljuti ultramaratonilt Marathon Des Sables naasnud Joel Juht kutsub 3. mail kõiki huvilisi kuulama muljeid oma läbielatud katsumustest ja saadud kogemustest. Vaadatakse seninägemata video- ja pildimaterjali, mida Joel terve maratoni vältel ise filmis. Toredaks üllatuseks on veel seegi, et vestlusringi tuleb ka August Tillo, kes 2015. aastal osales samuti kõrbemaratonil, ning on lubanud rääkida Marathon Des Sables algusest, ajaloost ja legendidest, samuti jutustab ta sellest, kuidas ta ekstreemüritusest 1991. aastal esimest korda kuulis ja kuidas tal kõik “tulukesed vilkuma hakkasid”.

Haapsalu Maratoni asutajaliige ja endine peakorraldaja, hingelt rändur ja 2015. aasta Marathon Des Sables finišeerija August Tillo on harrastanud jooksmist, rattasõitu ja suusatamist, maratoni jooksnud ajaga 3:15, Tartu nelikürituse parim tulemus  on tal 12. koht, ta on Xdreamil olnud poodiumikohal ning kõrgeim tema alistatud mäetipp ulatub 5047 meetrit üle merepinna.

Kuulajatel on võimalus küsida küsimusi ühe raskemaima maratoni läbimise kohta. Sissepääs on kõigile tasuta ning kohtade arv on piiratud, seetõttu palutakse kõigil huvilistel panna ennast esimesel võimalusel kirja panna SIIN!

Liitu Facebooki sündmusega SIIN.

Ürituse täpne asukoht on selgitamisel.

Vikerraadio intervjuu

Joel Juht läbis heategevuse nimel 250 kilomeetrit kõrbes

Joel Juht läbis edukalt Maroko kõrbes toimunud liivateekonna ehk 32. Marathon Des Sablesi, vaata Vikerraadio intervjuud SIIN.

ERR: Eestlane läbis heategevuse nimel 250 kilomeetrit kõrbes

VAATA GALERIID VASTUVÕTUST.

Eestlane Joel Juht läbis edukalt Maroko kõrbes toimunud liivateekonna ehk 32. Marathon Des Sablesi.

Tantsukooli JJ-Street asutaja, ettevõtja, harrastussportlane ja seikleja Joel Juht registreerus möödunud aasta oktoobris maailma üheks raskeimaks spordiürituseks peetavale kõrbemaratonile Marathon Des Sables, et ennast proovile panna, vahendas ETV saade “Ringvaade”.

“See tundus huvitav ja teistpidi tahtsin endale uut väljakutset. Kuna ma noortega tegelen hommikust õhtuni ja noor arvab, et kõik tuleb lihtsalt, mõtlesin ma, et ma võtan midagi sellist, mida ma pole kunagi teinud,” rääkis Juht, miks ta Marathon Des Sablesile jooksma läks.

Maratonil tõusis kuumus lausa 51 kraadini, kuid Juhi sõnul olid veelgi hullemad liivatormid, mis tekitasid tohutut janu. Kokku jõi juht distantsil 83 liitrit vett. “Seal inimesed lõpetasid väga kurvalt selle reisi,” ütles Juht, viidates sellele, et mõni osaleja sai lausa südameataki.

Teekonna seostas Juht heategevusprojektiga Siimusti lastekodu Metsatareke spordiväljaku rajamiseks. Kõrberetkele eelnenud kuudel treenis Joel Juht nii kodumaal, osaledes siin ka mitmetel võistlustel, kui ka Tenerifel, Tais ja Boliivias, et kohaneda ekstreemsemates tingimustes.

Maroko kõrbes toimunud liivateekond ehk 32. Marathon Des Sables toimus 7.-17. aprillini ja selle jooksul läbiti jalgsi kõrbeluidetel ja kivilagendikel kõrbekuumuses kuue päevaga umbes 250 kilomeetrit ehk 156 miili, kõige pikem distants ühes päevas oli 81,5 kilomeetrit.

Toimetaja: Rutt Ernits

Kõrbemaratoni jooksja Joel Juht jagab kogemusi

Joel Juht, kes on just äsja tagasi jõudnud Marathon Des Sablese kõrbemaratonilt, kutsub kuulama kõiki sportlasi ja huvilisi, et rääkida läbitud katsumustest, mis pikal jooksul ette tulid.

Peategelane räägib oma kogemustest, sellest kuidas kõik algas, treeningprotsessist, varustusest ja emotsioonidest – olgu need siis kas positiivsed või negatiivsed!

Vaadatakse seni nägemata video- ja pildimaterjali, mida Joel terve maratoni vältel ise filmis ning nähakse õnnestumisi, naermist, pettumusi, kuid kõige lõpuks üüratut rõõmu!

Kuulajatel on võimalus küsida küsimusi, et saada rohkem selgust, kuidas jõuda nii kaugele, et läbida üks raskeimatest maratonidest.

Sissepääs on kõigile TASUTA ning kohtade arv on piiratud, seetõttu palume kõigil huvilistel panna ennast esimesel võimalusel kirja SIIN.

Veedame koos ühe huvitava ja emotsioonidest pakatava õhtupooliku!

NB! Hetkel on toimumise asukoht veel selgumisel.

Liitu Facebooki sündmusega SIIN.

ELU24! SÕBRAD JA TOETAJAD TERVITASID JOEL JUHTI

Teisipäeval õhtupoolikul kogunes Tallinna Lennujaama suur seltskond inimesi, et üheskoos tervitada Marathon Des Sables kõrberetkelt naasvat harrastussportlast ja seiklejat Joel Juhti, kes tegi ära oma unistuse ja eesmärgi, käies ja joostes ultramaratonil läbi enam kui 250 kilomeetrit Sahara kõrbeliivades.

Joel ise tunnistab, et ta ei osanud sellist vastuvõttu oodata, mõeldes, et vastu tulevad lihtsalt oma inimesed, aga nii ettevalmistatud ja suur vastuvõtt tekitas temas väga hea ja sooja tunde. «Kuidas ma vastu pidasin, ei ole ma endale veel selgeks teinud, pean läbi seedima, võin vastata nädala pärast. Ei ole veel aru saanud, millega olen hakkama saanud,» ütles sportlane Tallinna Lennujaama jõudes.

Joel Juht saabus Sahara ultramaratonilt tagasi Eestisse / Enriko Pedaksalu

Kõige erilisem hetk oli Joeli sõnul kõige pikema, 82-kilomeetrise distantsi läbimisel, mis lõpuks kujutas lõpuks endast öist kõmpimist liivadüünide vahel. «See ei lähe meelest, need viimased 5 kilomeetrit, see oli kõige suurem pingutus ja alles siis tekkis tunne, et nüüd tegin ära,» meenutab ta. Mis aga aitas vastu pidada, seda ei kujuta Joel isegi ette.

«Viimastel kilomeetritel oli mul 10% oli telefoniakut, kuulasin muusikat, mida olin motivatsiooniks alla laadinud,» jutustab ta. «Enne seda sain lihasekrambid, 15-20 minutit olin vihane, et ma ei saavuta seda, mida plaanisin, sisimas nutsin, hambad ristis ja vere maik suus, läksin finiši poole, ja kui nägin seda viimast juppi, 3-4 kilomeetrit, siis edasi juba lausa lendasin, kott muutus helbeks, kilomeeter enne üle joone astumist veel parandasin oma kohta. Nägin kaugelt, et seal on veel inimesi, keda saan maha võtta ja jooksin. Sain maratoni tehtud, see emotsioon ei lähe meelest, see oli eriline, mis seal toimus.»

Oma osalemise ultramaratonil sidus Joel Juht heategevuskampaaniaga, mille eesmärgiks on rajada Siimusti Lastekodu Metsatareke tarvis spordiväljak.

Allikas: Elu24

Tagasi