GOLF MUUDAB STRATEEGILISEMAKS JA KONKREETSEMAKS

Otsustasin kirjutada isiklikult sellest, kuidas ma valmistusin Eesti meistrivõistlusteks golfis, et see võiks olla inspiratsiooniks neile, kes tahaksid hakata golfi mängima.

Niisiis, kui ma alustasin valmistumist võistlusteks, siis sai minu eesmärgiks langetada oma HCP 18,5 peale, et saaksin õiguse mängima minna — õnneks selle tegin ära.

Eesti meistrivõistluste avapäevaks olin langetanud oma HCP 14,7 peale ning olin täiesti kindel, et mul läheb hästi. Loomulikult olin ma selle ajani golfikeppe käes hoidnud umbes 5 kuud ning ega mingit suurt kogemust mul sellest mängust ei olnud, kuid sellest hoolimata nägin endaga vaeva, et saada parim tulemus.

Nädal enne võistlust tegin Valgerannas treeningringe, kus kõige parem ring oli 82 ja kõige halvem oli 86 lööki, ja ma olin suhteliselt enesekindel, et läheb hästi. Kuid mis juhtus tegelikult?

Ma ei oskagi kõike nii täpselt kommenteerida, oletasin algul, et äkki oli põhjuseks võistluste-eelne pinge kuid tegelikkuses mul seda ei olnud — lihtsalt see päev ei sobinud mulle! Alustasin ilusasti avalöögiga, sain justkui ilusasti mängu sisse, aga siis hakkasin rabelema ja rauad lihtsalt ei töötanud.

Usun, et paljuski oli ebaedu tingitud ka väga halvast ilmast, kuid peamiseks komistuskiviks sai vähene võistluskogemus — ma olin lihtsalt liiga vähe võistlemise momenti tajunud. Kindlasti sain sellelt võistluselt selles osas väga hea kogemuse.

Golf on mäng, mis oleks nagu Tallinna linna ehitamine, kunagi ei saa see valmis! Sa võid ühel päeval mängida supermängu ja võita, kuid teisel hetkel võid ühe vale liigutusega niimoodi karistatud saada, et kogu tulemus on untsus.

Mida ma seda mängu arvesse võttes silmas pean, on see, et sa võid olla kõige paremas vormis ja ikkagi ei pruugi nii hästi minna, kui sa prognoosisid, kuid sellegipoolest vead ennast järgmisel päeval sinna rajale tagasi — nii juhtus eestikatel ka minuga!

Usun, et paljud arvavad et golf on kerge mäng, aga kindlasti mitte! See mäng on raske neile, kes tõsiselt mängivad, soovivad midagi saavutada ja ennast ületada. Samuti võib golfi haiguseks nimetada ehk siis on üks grupp inimesi, kes on sellest sõltuvuses ja võib-olla olen ka mina üks nendest?

Kui oled hobikorras mängija, siis mõnelgi kulub golfirajal joogi, saiakeste ja jutu peale rohkem energiat, kui mängu peale. Avastasin, et rajal on paljusid inimesi, kes oma tervise pärast väga ei muretsegi, kuna 4,5 tunniga süüakse rohkem, kui seda suudetakse oma jalutamisega ära kulutada, ning siinkohal ei pea paika väide, et jalutamine on kasulik.

Miks seda teemat tõstatan — puhtalt sellepärast et olen ülekaalulisi kuulnud rääkimas sellest, kuidas neil põlved valutavad jne. See tuleb ikka sellest, et kehakaal on nii suur ja 4,5 tundi jalgadel on katastroof! Liikumine värskes õhus on hea, kui see on tasakaalus sellega, mida me tarbime. Selle jutuga ei taha ma kindlasti siin targutada ega kellegi suhtes isiklik olla. Asi on lihtsalt selles, et kui inimene räägib, mis tal viga on, tuleks näha ka seda, millest see häda on tingitud — sageli on see ülekaalust.

Selleks et olla heas vormis ja hästi mängida, kuluvad meeletud tunnid vaikust ja tööd iseendaga ning treeninguid treeneriga. Usun, et see ongi golfi juures lahe, kuna sellega arendad oma keskendumisvõimet, mida vajame ka igapäevaselt oma tegemistes. Usun, et meil on üha rohkem vaja keskenduda, sest me oleme sellises infokülluses, kus me ei suuda infost eristada seda, mis on oluline.

Usun, et golf on andnud mulle kui treenerile juurde hoopis teistmoodi lähenemist, mida ma saan oma töös ära kasutada. Võin tänaseks öelda et golf on muutnud mind otsuste tegemisel rohkem strateegilisemaks ja konkreetsemaks, mis omakorda lihtsustab teatud otsuste tegemist igapäevaelus!

Soovitaksin kindlasti seda neile, kes on saavutanud oma elus sellise taseme, kus golfiväljakul saab olla nii, et muu elu ei kannataks: töö, naine, lapsed jne. See on teistpidine hasart ja sõltuvus, kus võid unustada selle, mis on oluline.

Loomulikult on elus palju ahvatlusi, väga paljud teevad seda mingi asja arvelt, aga lõpuks teeb selle valiku igaüks ise. Soovin kõigile lugejatele õigeid otsuseid elus ning soovin tänada kõiki, kes minu väljakutsel on mulle kõrvalt abiks olnud.

VIIMASED MÕTTED ENNE EESTIKAID

Eelseisval nädalavahetusel Valgeranna golfiväljakul toimuvatel eestikatel ehk Eesti meistrivõistlustel golfis lööb kaasa meie golfiparemik, kuid üht meest nende seas võib eriliseks ja omapäraseks pidada ning selleks on Joel Juht.

Nimelt otsustas Joel suve alguses võtta ette golfiväljakutse, mis seisnes pikkades treeningutes Torel Neideri käe all, langetamas oma HCP sedavõrd madalale, et saada õigus osaleda Eesti golfihooaja mainekamal võistlusel. Golfarite seas veel üsna uustulnuka staatuses olev Joel selle ka saavutas — ta oli esimene mängija, kes oma nime eestikatel osalemiseks kirja pani. Ajakiri Golf uuris päev enne võistluste algust, mis tunnetega mees võistlustele vastu läheb.

Joel, millised on teie emotsioonid homme algavate meistrivõistluste eel?

Ma ootan väga reedet. Olen Pärnus kaks päeva ettevalmistusi teinud, enesetunne on väga hea ja usun, et tuleb lahe mäng. Loodan saada läbi kõikidest eelvoorudest, et saaksin kolmel päeval mängida. See oleks lahe!

Olete füüsiliselt ja vaimselt selleks võistluseks valmis?

Kuna täna on tugev tuul, sain katsetada ka tuulega mängimist. Midagi hullu siin pole, tuleb lihtsalt mängida oma mängu ja mitte minna üle võlli, mitte mängida üle oma oskuste, siis on kõik hästi.

Treener on täna veel ka viimaseid nõuandeid jaganud?

Treener saatis mulle täna igaks juhuks reeglid, et saaksin need üle vaadata (naerab – toim.). Mingid asjad on üle vaadatud, mingid asjad veel tuleb täpsustada, nii et pole probleemi.

Kuidas lähedased teie väljakutse on vastu võtnud ja seda kommenteerivad?

Elukaaslasele see minu väljakutse meeldib ja ta tuleb mind Pärnusse toetama. Selles suhtes on kõik hästi.

Olete vaadanud, kellega koos rajale lähete ja kellega võistlustulle astute?

Ei ole. Ma tean, et Eesti paremik on koos ja sellest tuleb igati lahe kogemus. Sellest kogemusest tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Vahet pole, kellega võistlen ja ühes flight`is olen, kas nad on väga head või natuke kehvemad, ma arvan, et kõik on lahedad inimesed, kellega saab hästi koos aega veeta. Muu polegi tähtis!

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf

Esimene EGCC klubi meistrivõistlus

Sel kuul mängisin esimest korda EGCC klubi meistrivõistlustel. Esimesel päeval mängisin Sea course’il 89 lööki, sealjuures alguses tegin mitmeid vigu, kuid teise poolega parandasin oma mängu!

Esimene pool läks halvasti ilmselt sellepärast, et ma ei jõudnud korralikult soojendust teha ning tundsin ennast veidi ebakindlalt.

ESIMENE POOL:

 

TEINE POOL:

Teisel päeval tulin 2 tundi varem harjutusväljakule. Juba hommikul ärkasin lubatust varem üles ning otsustasin harjutama minna, et stardis ärevust vähendada. Teisel päeval mängisin erinevalt esimesest kaks lööki rohkem ehk 91 ning enesetunne oli parem. Kokkuvõttes langetasin HCP 16-lt 14,7 peale.

2. PÄEVA ESIMENE POOL:

Mängu jooksul tuli ette ka vahejuhtumeid, näiteks esimest korda sain EGCC 3. rajal sooritada porisest kraavist extreme löögi, mis ikkagi õnnestus. Seevastu 16. rajal tõin suve tagasi ehk põrutasin avalöögiga universumisse, kuid pall maandus minust 10 meetri kaugusele vasakule vette, kus pidin jalanõud jalast võtma ning löögi veest sooritama. Taaskord isegi see löök õnnestus.

Olen näinud videosid, kus inimesed löövad veest, aga ise selles olukorras olla on ikka midagi muud 😀

2. PÄEVA TEINE POOL:

Kokkuvõttes  saavutasin EGCC klubi meistrivõistlustel 10. koha ning olen oma sooritusega rahul. Ma ootan põnevusega juba Eesti meistrivõistluseid, mis leiavad aset augusti lõpus Pärnus Valgerannas.

AUHINNALINE KOHT LHV MID-AM TOURIL

Golfiväljakutsega jätkuvalt ametis olev Joel Juht tegi möödunud nädalavahetusel kaasa mid-amatööride võistluse Pärnu Bay Golf Links väljakul. Sama võistluse raames sai peetud ka LHV MidAm Touri kolmas ja ühtlasi selle hooaja viimane etapp, mille tulemusena selgusid ka hooaja võitjad. Tuuri raames mängitakse HCP-löögimängu kolmes klassis ja meeste B-klassis (hcp 12,1-24) sai teise koha Joel Juht netotulemusega 150 lööki.

Joel, möödunud nädalavahetusel osalesite meistrivõistlustel, mitte küll nendel, mille poole oma golfiväljakutsega pürgite. Kuidas teil läks?

Mul läks üllatavalt hästi. Ega ma mingit kohta ei lootnud, tahtsin lihtsalt teha oma mängu ja mängisin selles oodatust isegi paremini. HCP arvestuses isegi alla oma taseme teisel päeval.

Ilm golfimängijaid ei soosinud, kuidas teie ilma trotsisite?

Mulle tuli üllatusena, et pidin tagaala tiidelt mängima, ma ei olnud üle valgete tiide üldse mänginudki. Eelmise päeva õhtul sain teada, et mängitakse tagatiidelt, päev aega varem tegin harjutusmängu ka valgetelt tiidelt, mitte sinistelt, ja siis tuli küll murekoht. Esimesel päeval mõtlesin natuke üle. See oli minu esimene mäng nii tugeva tuulega, nii et ma mere ääres links-väljakul, 16. rajal, pidin lööma 30 meetrit mere peale, siis pall lendas tagasi. Oli väga raske mängida!

Teisel päeval läks teil paremini. Millest see tingitud oli?

Teisel päeval polnud mul enam hirmu tagatiidelt mängimise ees ega ülemõtlemist, siis ma enam-vähem juba teadsin, mis olukord on. Kuna ilm oli sama, siis tegin teatud kohtades muudatusi, arvestasin riskilööke vähemaks, tegin raudade valikus muudatusi ja nii oligi.

Lõpptulemusena saite siiski auhinnalise koha?

Jah, aga kui ma alguses nägin, et seal on kaks võistlust, siis ei saanud ma sellest täpselt aru, algaja asi, mängisin ära ja tulin tulema. Siis helistas Kristo Tullus ja ütles, et ma sain LHV võistluse teisel etapil teise koha, selline tore üllatus oli!

Teie tähetund ja challenge lõpp on alles ees, Valgerannas toimuvatel meistrivõistlustel. Kas olete vaimselt ja füüsiliselt valmis?

Ma arvan, et olen, aga vaja on ikka veel tööd teha.

Milline on olnud teie viimase kuu treeningplaan?

Lähimäng, lähimäng ja lähimäng. Harjutan kogu aeg ainult seda.

Kas see tähendab, et lähimängus te veel kaotate endale?

Jah, ma arvan, et lähimäng on kõigile golfaritele olulisim. Et põhilöögid selgeks saaks, peab lähimängu harjutama, chip ja putt tuleb ette võtta ja kõva tööd teha.

Millised on edasised plaanid seoses treeningutega?

Lähen Jõelähtmele mängima tagatiidelt, teen treeningmängu, et näha, mis juhtub, treenin lööke ja vahepeal on üks võistlus tulemas. Teen Jõelähtmel klubikad kaasa, siis tuleb veel paar korda käia Valgerannas treeningutel ja siis ongi Eesti meistrivõistlused.

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf

KA HEA TEGEMINE VÕIB RASKE OLLA

Golf X Rae korraldab 29. juulil golfivõistluse Golf Aitab 2017, et aidata sihtasutusel Tallinna Lastehaigla Toetusfond koguda raha vähihaigete laste isolatsioonipalatite jaoks. Üks Heategevusgolfis osalejatest on golfiväljakutsega ühele poole jõudev harrastussportlane ja seikleja Joel Juht, kes on ka ise mitmeid selliseid algatusi teinud. Ta juhib samas siiski tähelepanu sellele, et heategevus ei tohiks muutuda projektikirjutamiseks või kellegi pilti toomiseks ning rohkem võiks olla otsest tingimusteta abistamist, kus kajastus oleks vaid inimeste teavitamiseks sellest, et keegi vajab abi ja inimesed on selleks seljad kokku pannud.

Joel Juht, heategevus pole teile võõras, olete ise juhtinud heategevuslikke projekte ja paljudes ka kaasa löönud. Kuidas te valite, millistes projektides kaasa lüüa? Kõigis ju ei jõua…

Kõik heategevusprojektid on toredad, ja kuna need on tavaliselt rasked projektid, leian, et neid on vaja toetada. Rasked selles mõttes, et inimesed arvavad, et sinna tuleb raha kergelt kokku, aga see on vale arusaam, tegelikult on see väga pikk töö.

Kui palju olete kursis Golf Aitab 2017 projektiga?

Olen niipalju kursis, et ühe Rae klubi liikme algatusel aidatakse vähihaigete laste isolatsioonipalatite loomist ja arvan, et see on igati õige asi. Mul on ka endal läbi tantsukooli olnud kokkupuuteid lastega, kes põevad vähki ja arvan, et neid projekte on vaja toetada.

Ja mida öelda neile kahele isale, kes suuresti tänu oma pere raskele kannatusele teevad nüüd nii suurt tegu teiste haigete laste ja nende perede heaks?

Mul on siiralt kahju, et eraisikud peavad selliseid otsuseid ja algatusi tegema, tegelikult peaks see rohkem tulema meditsiinisüsteemi poolt, et terviseprobleemidega lapsi aidata. Meie ühiskonnas on väga palju valesid otsuseid, rohkem tuleks tähelepanu pöörata laste arengule. Ma arvan, et need on toredad lapsevanemad, kes on võtnud otsuse projekti eest vedada, nende mõte on igati siiras ja õige ja soovin neile edu selles.

Mida saaks igaüks teha selleks, et lapsed tunneksid ennast rohkem hoituna, et me saaksime ühiskonnas olla hoolivamad?

Rohkem tuleks rääkida õigetest väärtustest, tuua neid rohkem välja, vaja on rääkida, kuidas peaksime teatud olukordades käituma. Kuna Eesti on nii väike, siis seda enam looksid need väärtused uusi võimalusi ja positiivset keskkonda. Kui me vaatame igapäevaselt, siis tavakoolis oma õpetamismeetodiga jäädakse maha noore inimese kujundamises, hoidmaks lapsi ära riskigrupi faasist. Olen lapsevanemate juures kohanud palju sellist arvamust, et lapsed peavadki kogema halba, tegema puberteedieas lollused ära, aga tegelikkuses paljud kannatavad sellest. Tehes noortega tööd, arvan, et tavakoolides peaks rohkem tähelepanu pöörama isiksuse arengule, et lapsed suudaksid selles raskes ühiskonnas hakkama saada. See läheb aina raskemaks, sest ka suhtlus on halvenenud, kui lapsed ja noored istuvad 24/7 nutiseadmetes, sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama.

Millised on need õiged väärtused?

Püüa aru saada aususe põhimõttest, toeta teisi, ära ole kade, ära ürita saada kellegi arvelt endale kasu. Seda kohtab Eestis kogu aeg, kõik on justkui eksperdid, kuid igal alal on omad profid, keda peaks kuulama ja toetama, meie ühiskonnas paraku seda toetust ei ole. Tihti tuleb kõik läbi turunduse nii, et keegi algatab turunduse ja siis inimesed toetavad, aga seda toetust võiks näha ilma turunduseta, kus kellelgi on oma kasud sees — sellist otsest toetust näeb praegu väga vähe.

Kas ühiskonnale ja eriti noortele on heategevust üldse valesti tõlgendatud?

Heategevus on keeratud kommertsiks. Kui on näiteks jõulud, siis on inimestel südames andmisrõõm, ja seda kasutatakse kommertspõhjustel ära, nii et isegi jõulutunnet ei jää järele. Heategevusprojekte tuleb hommikust õhtuni sisse, inimesed koguvad igal pool julmalt raha ja siis tekib tunne nagu valimiskampaaniates, et kas seda raha ei saaks mõistlikumalt ära kasutada? Ühiskonnas käib võimuvõitlus ja rahasid paigutatakse täiesti totralt ümber ja see ei ole aktsepteeritav. Raha pole vähe, seda liigub palju, sellega tehakse igasuguseid imeasju, kuid igalühel on oma kasud taga ja sinna, kuhu vaja, see raha ei jõua. Täna on neid heategevusprojekte juba nii palju, et tekib küsimus, kas need on hea tegemiseks, või on see kellegi reklaamimiseks. Heategevus peaks olema selline, et sa ei haibi ennast üles, näitamaks teistele, et oled hea inimene ja teed heategevust. Tõeline heategevus on selline, kus pole kellelgi mingit kasu sees! Pigem võiks selliseid projekte vähem olla, vallad ja linnad peaksid ise näitama eeskuju, toetades probleemseid kohti ja inimesi, et jääks ära see mõttetu turundus, kus väikesed MTÜ-d teevad omi projekte. Võib-olla olen ma naiivne, aga eelarvetes peaks olema raha, et abivajajad abi saaksid, iseasi on see, kes on need inimesed, kes otsustavad, keda aidata. Kahjuks on täna enamik heategevusprojekte oma tagumiku tõstmiseks. Kui on heategevus, siis tulevad inimesed kokku ja teevad head, ja ongi kogu lugu! Kui ma tegin läbi oma jooksu lastekodu spordiplatsile promo, siis selleks, et inimesed teaksid aidata, teades, et selline ettevõtmine käib. Ma aitasin pool aasta seda raha koguda ja see tuli raskelt kätte. Ma ei reklaami tulemuste kaudu ennast, vaid neid häid inimesi, kes aitasid, me tegime koos selle ära.

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf

Sõpruskohtumise põhjanaabritega

Üle-eelmisel nädalal sai golfiväljakutseks ehk augustis toimuvateks Eesti meistrivõistlusteks valmistuv Joel Juht kogeda Soomes mängimist ehk toimus sõpruskohtumine EGCC ja Linna Golf klubide liikmete vahel, kus esimesel päeval mängiti paaris rajamängu ning teisel päeval üks-ühele individuaalset match play’d.

“See tekitas põnevust, kuna ma ei teadnud sellest formaadist eriti midagi, ma ei ole ju nii mänginud, aga ei tahtnud ka mööda lasta võimalust mängida sellisel suurepärasel väljakul,” räägib Joel Juht. Tema hinnangul läks eestlastel hästi, EGCC klubi liikmed olid ilusasti esindatud ja seltskond oli väga hea.

“Isiklikult mulle meeldis rada väga, kuna griinid olid sellised, mis meenutasid oma raskuselt Koh Samui saarel Santiburi väljaku omasid, mida oli väga raske lugeda — näed, et pall peaks otse minema auku, kuid ikka paneb mööda,” jutustab Joel. “Alles teiseks päevaks olin saanud puttamisega nii kaugele et mängisin teisel poolel 4 pari ja isegi ühe birdie.”

Joel räägib, et teisel päeval, kui oldi jõudnud 7. rajale, sadas vihma nii kõvasti, et 9. rajaga otsustati mäng lõpetada. “Sellest hoolimata otsustasin edasi mängida, kuna olime kodust nii kaugele tulnud, et kahju oli seda aega kuskil kohvikus raisku lasta, nii et pärast väikest sööki läksin rajale tagasi,” meenutab ta. “Hea oli näha, et minu üleskutsele väljakule tagasi minna ühines Soome Linna Golf klubi naisesindaja, kes on olnud ühtlasi Linna Golfi rajal 4-kordne meister. Naised olid võistlusel tugevad, aga ma suutsin esimesel sõpruskohtumisel mängida hästi. Ega selle võistluse eesmärk ei olnudki võitmine, vaid see oli üks tore sõpruskohtumine.”

Linna Golf Oy on hea tasemega populaarne golfiväljak Soomes Hämenlinnas.

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf

TREENISIN ÜLE, SÕITSIN SAKSAMAALE JA MÄNGISIN IKKA GOLFI

Golfiväljakutsega ametis olev Joel Juht on nüüd golfi mänginud kokku 4 kuud, tema HCP on 19 ja ta teeb jätkuvalt tööd selle nimel et saada paremaks golfariks ning lüüa kaasa augustis toimuvatel Eesti meistrivõistlustel. Möödunud nädalal võttis ta siinsetest treeningutest siiski puhkust.

“Tundsin, et treenisin üle ja vajan vaheldust ehk siis ühendasin töö ja kergema, 9-rajalise treeningu klubis Berlin Golf Club Gatow,” räägib Joel. Väljakut iseloomustades ütleb ta, et see oli tehniliselt väga huvitav, sellel oli pikki sirgeid, saari, mäest alla ja üles löömisi ning muud põnevat.

“Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et esimesel poolel olid rajad väga ligistikku,” jutustab ta. “Kui mängisin rada 3, oleksin 5. rajalt vastu tulnud mängija palliga peaaegu pihta saanud ja see mängija isegi ei hoiatanud mind. Pall lendas minu nina eest 50 sentimeetri kauguselt mööda ja kui ma kõndisin otse griini suunas, mõtlesin kogu aeg sellele, et kuidas selline mängija väljakule sai, kuna sellele väljakule saab teatud HCP-ga. Võib-olla sain ise millestki valesti aru, aga jälle üks õppetund juures! Viskasin oma peas nalja, et peaks sellise nokamütsi tootma, millel on plastik sees, siis vähemalt jääb pea terveks, kui pihta peaks saama.”

Joel jääb Saksamaal kogetuga siiski rahule, sest väljakud olid tema sõnul ilusasti korras, kollektiiv oli meeldiv ning meeltmööda oli ka 18 raja otsas asuv klubihoone koos väliterrassiga, kus inimesed said head toitu nautides mängu lõpetamist vaadata. “Hinnad klubis on soodsad, nii et soovitan sinna mängima minna,” lisab ta. “Pärast mängu Saksamaal olen õnnelik, kuna enda jaoks tegin seal supermängu!”

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf

Mis pull seal platsil ikkagi siis käib?

Suve lõpul toimuvateks golfi Eesti meistrivõistlusteks valmistuv amatöörgolfar Joel Juht soovib teha omalt poolt vahepealse kokkuvõtte selle kohta, mida ta on varem golfist mõelnud — tema sõnul saab kinnitust teadmine, et iga uue asja puhul, millega ei ole varem tegelenud, puudub ikkagi taju, kuidas asjad tegelikkuses on.

“Kui ma alustasin mängimist, siis mõtlesin kogu aeg, et mis pull platsil käib! Kõik olid justkui kurttummad, nagu oleksin naljaga pooleks sattunud mediteerijatega ühte flight`i. Loomulikult oli seda algul imelik kõrvalt vaadata, sest kõik olid justkui oma maailma kadunud, millest ma ei saanud algajana aru,” jutustab ta läbi huumori. “See tundus algul päris ahistavana, sest mulle meeldib inimestega otse suhelda — tänapäeval ju istub enamus telefonis ja ei saa isegi süües oma nägu sealt välja.”

Samas ütleb Joel, et kogu golfimaailm oma eetika, reeglite, riietuse, varustuse ja väljaku omapäraga ehk siis asjad, millest tal ei olnud alguses mitte mingisugust arusaama, ongi golfi juures kõige huvitavam osa. Sellised teadmised juba enne rajale minekut aitavad algajatel lihtsamalt mõista selle mängu tõsidust ja lõbu üheskoos. Joeli arvates tuleks kindlasti kasuks ka golfiga seotud filmid, näiteks “Tin Cup”, “The Greates Game Ever Played”, “Bobby Jones: Stroke of Genius”, kuna need aitavad õppeprotsessi ajal mängu olemust lihtsamalt mõista ja golfi laiemale sihtrühmale huvitavamaks teha.

Joel on golfi mänginud kokku 4 kuud, tema HCP on 19 ja ta teeb jätkuvalt tööd selle nimel, et paremaks saada. Siiski vajas ta vaheldust ning ühendas töö ja kergema 9-rajalise treeningu Berliinis. “Ma pean raskuse all silmas seda, kus järjepideva ja kiire HCP langetamise ajal võib hetkeks fun kaduda,” selgitab ta. “See on selline faas, kus tunned, et jääd toppama, aga tead, et järgmine uus tase on juba käega katsutav. Olen just nimelt sellises faasis kus hakkavad mängima palju olulisemad asjad kui hea löök raudadega. Samas on tekkinud see tase, mille üle ma varem naersin, et miks inimesed loobivad kaikaid loobivad metsa või vihastuvad — nüüd mõistan ma ka seda olukorda, mis kõrvaltvaatajatele võib tunduda naljakas, aga tegelikult võitled sa ise seesmiselt kuraditega.”

Joel lisab, et treeneri soovitatud raamat “Golf is a Game of Confidence” on teda vaimselt harinud ja aidanud teatud olukordades ennast kokku võtta. “Võin lugejatele öelda, et ma pettusin korraks endas, kuna tööd olen teinud tõsiselt palju, mingid asjad lihtsalt jäid korraks seisma ja see tegi mind pahaseks, aga sellegipoolest, praegu olen õnnelik, kuna olen enda jaoks teinud ka häid mänge!”

Artikkel avaldatud ajakirjas Golf