''MY BIGGEST OPPONENT IS MYSELF''
close

Arvate, et olen hulluks läinud..

Minu ettevalmistus Yukon Arcticuks

Olen ettevalmistustega nii hõivatud olnud, et ei ole vahepeal jõudnud jagada infot kõige kohta, mis on toimunud. Nüüd üritangi kirjutada veidi detailsemalt oma ettevalmistustest Yukon Arcticuks!

Miks on ettevalmistus oluline?

Veebruaris andsin teada, et olen seadnud endale uue eesmärgi, kuid minu esimesed treeningud algasid juba detsembrikuus ja tõsisemaks läks asi jaanuaris.

Kõigepealt üritasin aru saada külma talumisest, edasi lisandusid erinevad tempo-jooksud, üldkehaline ettevalmistus ehk ÜKE, autorehviga matkad jne.

Yukonil on oluline saada hakkama tohutu külmaga, vedades samaaegselt enda järel kelku – kokku 690 km pikkusel distantsil.

 

 

Kindlasti arvate, et olen hulluks läinud?

Ometi need on asjad, mida tuleb teha selleks, et tervena tagasi koju jõuda. Kui oled võtnud endale eesmärgi, mis ületab piire, siis võtad sellega kogu vastutuse enda peale, ja kui midagi läheb valesti, pole pärast süüdistada kedagi teist.

Tuleb olla fookuses, teha endale selgeks kõik ohud ja koostada strateegia, mis ei raskendaks mul esimese eestlasena Yukon Arctic 2019 lõpetamist!

Millised on siis täpsemad treeningud?

Minu nädalaplaan sisaldab kolm korda nädalas rehviga jooksmist erineva aja ja pulsi vahemikuga, kaks korda ujumist avavees ning kord nädalas ÜKE treeningut. Igapäevaselt tuleb mul harjutada külmaga karastamist. Minu lemmikpäevaks on loomulikult üks puhkepäev nädalas, kuid see saab alati väga kiiresti läbi.

 

 

1. KATSUMUS: Külmaga karastamine

Eelmise aasta detsembrist käesoleva aasta juunini on igapäevaseks tegevuseks olnud keha karastamine külmas nii hommikuti kui ka õhtuti. Lisaks olen käinud lumes istumas, enda kodutiigis ujumas, viimast isegi mitu korda päevas.

Alguses oli see kõik kehale korralik šokk, sest tuli täielikult enda mugavustsoonist välja tulla.
Alguses istud külma duši all natukene, kuid iga päevaga hakkad seda aega pikemaks venitama, et veel rohkem oma närvisüsteemi ja vastupanu treenida. See on kindlasti üks kõige keerulisemaid tegevusi, sest aju annab märku, et lõpeta see jama ära, aga pead vastu pidama. Enne kui alustasin karastava treeninguga, võtsin Guinnessi rekordi omaniku Wim Hofi 10-nädalase külmakoolituse, mille käigus pidin tegema erinevaid harjutusi, mis mind ühtlasi motiveerisid ja treenima innustasid. Tema raamatust pärit näidete puhul sain aru, et me oleme palju tugevamad, kui ise arvatagi oskame. Mida aeg edasi, seda kergemaks on see kõik loomulikult läinud, kuid ega naljalt külma vastu saa.

Pean mainima, et kõige raskem on karastamine siis, kui ärkad, oled väsinud või unefaasis ja keha on juba nii blokeeritud, et jääd enne dušši 10−15 sekundiks seisma. Just seetõttu tean, et see on mu treeningutest väga suure osakaaluga ja pean seda rohkem praktiseerima. Yukoni võistlusel on sarnaseid olukordi kindlasti igal hommikul. Mis saab siis, kui tõusen lumehanges ja pean pugema magamiskotist välja õue, kus temperatuur on −35 või −50 oC? Ees ootab korralik eneseületus.

2. KATSUMUS: Avaveetreeningud

Lisaks karastamisele tegelen meres ujumisega kahel korral nädalas. Esimesed ujumised algasid juuli algul karjäärides ja nüüd olen ujunud valdavalt meres.
Ujumise eesmärk on eelkõige jalgadele puhkust anda ning treenida samal ajal vastupanu külmale.

Meres ujumine on kindlasti üks loomulikumaid treeninguid, et keha suudaks külma paremini vastu võtta, sest kui oled ujunud ilma kalipsota 30 minutit +11 oC vees, siis annab keha märku ja külm võtab üle.

Esimesena on tunda, kui puine on liikumine ja väike sõrm ei lähe pöidlaga enam kokku. See annab märku keha alajahtumis

Tunne on selline, nagu muutuksid ise jääkamakaks. Pärast veest väljumist läheb vähemalt üks tund, et +18 oC õhutemperatuuriga üles soojeneda. Võite ise ette kujutada, mida teeb keha miinuskraadides, kuid see on oluline protsess, et vastupanuvõimet

suurendada. Meres ujumist treenin koos treeneriga Eiko Toom ja see toimub piki merekallast, kus probleemses olukorras ei upu ära. Ma pole sealjuures väga hea ujuja, aga iga korraga läheb seegi oskus paremaks.

Igaüks meist võib minna korraks külma, aga püsida seal terve tund? Selle jaoks on vaja korralikku ettevalmistust, meditatsiooni, hingamisharjutusi ning põhjust, MIKS seda teha!

3. KATSUMUS: Rehviga jooksmine

Minu jaoks üks kõige raskemaid osi treeningust on joosta tunde, autorehv järel lohisemas. Kui alustasin, arvasin, et rehv kaalub umbes 15 kg. Kui olin jooksnud juba 2 kuud, kolm korda nädalas, sain aru, et tegelikult kaalub rehv 30,4 kg.

Rehvi vedamise tegi algul raskeks sodi, mis rehvi sisse kogunes. Lahenduse leidsin Makroflexist, nüüd ei kogune metsasodi rehvi sisse.

Rehvi vedamise eesmärk on simuleerida kelgu vedamist, mida Yukon Arctic võistlusel tuleb teha koos kaasaskantava varustusega.

Ühe nädala jooksul teen rehviga jookse umbes 8−9 tundi ning eesmärk on treenida kogu tugiliikumisaparaati ja kerelihaseid.

Alguses oli see omaette väljakutse, kuid nüüd on keha tugevam. Seda näitab pulss, mida suudan kontrollida. Veel olen vabanenud lihasvaludest, mis alguses andsid kõvasti tunda pärast iga rehvimatka.

Treeningud on küll rasked, aga pigem kogeda praegu seda kui metsikut valu võistlusel!

Need on alles esimese etapi treeningud ning septembri lõpust algab teine osa. Senikaua pean tegema tööd ja leidma häid koostööpartnereid, kes usuvad minu ettevõtmisesse, ning tegelema üksikasjalikult varustuse teemaga.

Nüüd aga treenime edasi!

 

 

 

TEHTUD TREENINGUD:

Tagasi